NÄDALA ALBUM | Kummalise olendi folk, mis mahub justkui peopesale

Siim Nestori arvates on Jessica Prati muusika selline, mida võib tõepoolest ka näha.

Jessica Pratti muusika on mingis mõttes hästi pisike. Selle esitajad ja esitamine – peamiselt Jessica armsa ja veidra olendi tämbriga vokaal ning natukene naturaalkitarri – mahuksid justkui peopesale. Või tikutopsi. Pealtnäha pisike, aga kui sellest miniatuursest paigast vokaalharmooniad ja meloodiad lendlema pääsevad, loovad nad – ja valguvad üle selle laiali – ruumi, mis on mitu korda avaram. Pööning. Katedraal. Kanjon. Ruum Jessica tasase ja õrna folgi ümber kasvab üha suuremaks.

Riskiks väita, et ruum Jessica laulu ja kitarritõmmete ümber ei avardu üksnes kuulaja vaimusilmas, vaid seda on ka füüsiliselt tajuda. Maagilisena tunduv võte on kaja. Pratt ja tema pikaajaline koostööpartner Al Carlson on salvestisele saanud kaja, mis loob panoraamilist efekti, sätib tühja ja vaikiva ruumi nende unelevate laulude ümber sama oluliseks kui esitamisel tekkivad kõlad, ning sa tõepoolest näed seda: tühja ruumi, mille keskel Jessica, kitarr süles, toolil istub.