Genialistide lugu. Kuidas tudengite ansambel jõudis ühiselamu diivanilt üle Eesti ja lõpuks tagasi Tartusse

Genialistid pajatavad Andrei Liimetsale oma lõbusatest aastatest. „Ühtegi backstage’i me ei lõhkunud. Olime ikkagi nohikute bänd,“ tunnistavad nad paari ulakuse juurde lisades.

Üha laiem menu tõi kaasa üha tihedama kontserdigraafiku – enam kui sada kontserti aastas viis aastat järjest. „Režiim oli rock’n’roll. Energiat oli palju, omakeskis tore ja lõbus, selle pinnalt sündisid ka paljud lood,“ kirjeldab Aints üha eredamalt leekivat kuulsust. Oli see aeg siis täis seksi, narkootikume ja rokkimist?

„Kärakat sai pandud ja üle piiri mindud, see oli elustiili osa,“ möönab Põllu. „Pärast oli piinlik ka, aga ühtegi backstage’i me ei lõhkunud. Me olime ikkagi nohikute bänd.“

„Meil ei jäänud ühti kontserti kunagi ära selle pärast, et keegi oleks olnud haige, kadunud või purjus,“ naerab Kütt. „Hoidsime sellist liini, et bänd ei kannataks, aga eks me olime noored ja reis mööda Eestit on ikkagi nagu klassiekskursioon.“

„Oli väga tore elu, kuigi ka raskeid hetki oli,“ lisab Laanekask. „Bändi tegemine on intiimsuhe, midagi abielusarnast, aga ilma seksita, ja osalisi on viis või kuus. Tülitsesime palju ja kired olid loomingu ümber.“

Põllu võrdleb kõige tihedama tuuritamise aastaid