NÄDALA RAAMAT | „Taimmõtlemine“ kutsub kohtuma taimedega enda sees ja enda ümber

Posthumanistlik pilk suunab meid viimaks vaatama otsa kõigele sellele, mida Lääne metafüüsika on läbi aastasadade teisejärguliseks surunud. Muu hulgas taimedele, kirjutab Sveta Grigorjeva.

Ükskord tegin lavastust, mille lähtepunktiks oli läbi liikumise vegeteerimine. Otsisime selle kaudu teistsugust lavalist ekspressiivsust, aga ka teistsugust maailmas olemist. Veetsime palju aega taimedega, tõime potililli isegi proovidesse kaasa, tegime taimede kõrval lausa uinakuid – jah, sinna see maksumaksja raha läheb! Proovisime sedasi näha taimeund ja mõelda end kujutlusvõime abil taim(se)ks.

Kujutasime näiteks ette, kuidas me jäsemed muutuvad lehtedeks, kuidas väreleme sedasi tuule käes vaikselt sinna-tänna, kuidas toodame ise hapnikku – mediteerisime end mõnuga fototroopiliseks. Kujutasime ette, kuidas meil tekivad juured, kuidas need mullas läbi erinevate kivikeste, putukate, mineraalide, loomakeste, juurte ja seentega risoomselt kohtuvad ja nendega siis põimuvad. Ajapikku kogesime, kui sügavaks, suureks, mitmekordseks ja n-ö laialiharutatuks võib sedasi – ühe väikese lihtsa inimesena – muunduda.