Ursula Ratasepp: argielu imede märkamiseks tuleb olla hetkes. Kuu vanune isikliku ime kingib selleks võimalusi

NÄITLEJA SUVEÖÖS | Jaaniööimedesse usutakse igal pool, igal ajal. Aga selleks, et imesid märgata, tuleb olla hetkes, mis eeldab tähelepanu koondamist, ning see on paras väljakutse, kirjutab näitleja Ursula Ratasepp.

Kui mu vanem tütar oli neljane, ehmatas ta jaanikul koledal kombel ära, kuuldes mõttest, et öösel võiksid tulla ta unedesse mingid Tulevased. „Miks!? Ja kes need üldse on?“ küsis ta õudusega hääles, äsjakorjatud lillekimpu käest visates, peljates ilmselgelt invasiooni kusagilt Saturni kandist.

Mina ei tahtnud samuti sel jaaniööl Tulevast näha. Mul on juba Olevane. Ja unedega on nagunii kehvasti, sel suvel veedan öösiti palju aega ärkvel. Umbes iga kahe tunni järel saan ma kiigata, kas ikka veel on valge, kas jälle on valge, kas linnud juba laulavad, kas taevas roosatab, kas põllul on udu. Minu suveööde sisustaja on praegu kuu aega vana.