ARVUSTUS | Draamateatri „Üks helevalge tuvi“ annab edasi rohkeid kodu kaotusega seotud piinu

Draamateatri teine tänavune suvelavastus „Üks helevalge tuvi“ näitab, et müüt mugavuspagulusest võiks jääda minevikku, leiab Andrei Liimets.

Valge tuvi Draamateatri suvelavastuse pealkirjas on viide peategelanna Elin Toona romaanile „Kolm valget tuvi“, aga ka „Valgete luikede“ kampaaniale, mille raames sõjapõgenikest naisi 1940. aastate teisel poolel Suurbritanniasse tööle kutsuti.

Nende seas oli Liki Toona, Elini ema ja Ella Enno tütar, kellele viimased kaks järgnesid. See oli vaid üks peatükk kolme naise rohketest eksikäikudest pärast katset okupatsiooni eest Rootsi pageda, mis viis aga hoopis läbi Danzigi Leedsi, Londonisse ja Floridasse. Kohatud pole ka seosed kunagi oodatud valge laeva ja valge rahutuviga, sest läbi lavastuse otsitaksegi ju rahu ja paremat paika pärast kodukamaralt nelja tuule poole pillutatust.