Viljandi kultuuriakadeemia direktor jälgis pikalt ja salaja naisalluvat. Lõpuks jahmatas ta teda oma seksuaalfantaasiatega

KOOLIJUHI KAKSIKELU: Juhtunu tuli avalikuks, kui Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia meililisti saabus ühe töötaja kiri tema erakorralise ametist lahkumise põhjuste kohta. Ülikooli juhtkond leidis, et Juko-Mart Kõlar sobib direktorina jätkama, kuid ta sai hoiatuse.

Täiendatud 6. juuli kell 10.40: Juko-Mart Kõlar teatas tagasi astumisest.

Noor naine K. tuli Viljandi Kultuuriakadeemiasse tööle mullu suvel pärast ülikooli lõpetamist.

Tema ülemuseks sai Juko-Mart Kõlar (40), abielumees, mitme lapse isa. Kõlar töötab akadeemia direktorina 2020. aasta sügisest. Varem töötas ta pikalt kultuuriministeeriumis nõunikuna.

K.-le oli akadeemia „esimene päris töökoht“ ja ta alustas tööd suure elevusega. Esimene aasta oli talle huvitav ja ta kavatses oma ametis jätkata. Sel neljapäeval teatas ta aga majasiseses meililistis kolleegidele, et lahkub ametist.

Asjaolud on šokeerivad.

Naine leidis ümbrikust mälupulga, kus oli 99 lehekülge Kõlari märkmeid pealkirjaga „Loomulikult“. Kirja pandu vapustas teda tõsiselt.

K. räägib Ekspressile, et 11. juunil andis Kõlar talle kinnise ümbriku sõnadega: „Mul on sulle üks kingitus.“ Direktor soovitas ümbriku avada ainult siis, kui K. on üksi.

„See mõjus ootamatult ja kummaliselt, aga ma ei osanud ausalt öeldes esialgu mingisuguseid järeldusi teha. Avasin selle samal õhtul,“ räägib K.

Ta leidis ümbrikust mälupulga, kus oli 99 lehekülge Kõlari märkmeid pealkirjaga „Loomulikult“. K. luges need läbi. Kirja pandu vapustas teda tõsiselt.

Salajased seksuaalihad

Selgus, et Kõlar jälgis naist tööle asumisest saadik. Enamgi veel – Kõlar andis naisele teada, et võttis K. tööle mitte professionaalsetel, vaid isiklikel motiividel, lootuses luua endast märgatavalt noorema naisega lähisuhe.

„Kõlar oli kogu töötamise aja mind süstemaatiliselt jälginud ja fikseerinud minu üksikuid mõtteavaldusi, samuti seda, kuidas ja kellega ma ka tööväliselt lävin ning seda, mida ühel või teisel puhul seljas kannan või kuidas välja näen,“ kirjeldab K.

Ta luges ehmatusega, et Kõlar püüdis naisele lähenemise eesmärgil luua suhteid naise lähedaste ja talle oluliste inimestega, et kujundada endast head muljet. Direktor püüdis ka neid inimesi analüüsida.

Naise jaoks kõige tülgastavam oli aga lugeda, et Kõlar pani kirja erinevaid seksuaalseid fantaasiaid ja kujutluspilte nende ühisest eraelulisest tulevikust. Samuti unistas mees ühise perekonna loomisest ja laste saamisest.

„Kirjutis sisaldab ka etteheiteid minule, et ma ei ole märganud tema korduvaid lähenemiskatseid. Samuti andis ta teada, mida kõike oleksin võinud oma tööandjalt taotleda ja saada, kui oleksin olnud tema soovide suhtes „mõistvam“,“ räägib K.

Samuti kirjeldas mees oma praeguse pereelu raskusi ja kavatsust lõpetada abielu selle perspektiivituse tõttu.

Kui K. talle antud materjali läbi luges, tundis ta hirmu ja ärevust.

„See oli üks selline hetk elus, mida ei oskaks ka kõige parema tahtmise korral ise välja mõelda või ette kujutada. Tundsin pettumust, et kogu oma tööaja Viljandis olen sisuliselt vales elanud, kuna tekstist nähtus, et juba minu Viljandisse kandideerima kutsumisel oli Kõlari jaoks varjatud tagamõte. Tundsin vastikust selle üle, kuidas ta oma praegusest elust kirjutas.“

See oli üks selline hetk elus, mida ei oskaks ka kõige parema tahtmise korral ise välja mõelda või ette kujutada.

K., direktori salaihade sihtmärk

K. võttis haiguslehe, sest ta oli mitu ööd magamata ja ärevus kurnas teda. Perearst määras talle ravi ja soovitas politseisse pöörduda. K. väitel muutis tema olukorra raskemaks ka Kõlar, kes hakkas naist sõnumitega survestama, et ta unustaks kogu loo ja läheks eluga edasi.

Need kirjad häirisid K.-d. Ta palus Kõlaril talle mitte kirjutada.

Naine otsis abi Tartust

K. mõtles paar päeva, kuidas edasi minna. Ta võttis appi Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise juhendi, sest kultuuriakadeemia on ülikooli allasutus. K. andis asjast teada õppedirektor Kadri Steinbachile ja haldusdirektor Reevo Maidlale (kuna Kõlar läks puhkusele, täitis direktori kohuseid Maidla).

K. teatas neile, et tema jaoks on töökeskkond Viljandi kultuuriakadeemias rikutud ja ta ütleb töölepingu üles.

„Nad palusid, et ma ootaksin oma otsusega, kuniks ülikool on oma otsuse Kõlari osas teinud ja seda ma lubasin ka teha.“

Steinbach teavitas juhtunust Kõlari ülemust, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaani Anti Selartit. 19. juunil sai juhtumist teada ka Tartu Ülikooli rektor, professor Toomas Asser.

K. kirjutas dekaanile toimunu kohta detailse seletuskirja ja andis edasi kõik materjalid, mis tal olid.

Nii Asser kui ka Selart vaagisid oma abilistega Kõlari käitumist. Vahetult enne jaanipüha leidis juhtkond, et Kõlar on oma lubamatu käitumisega loonud akadeemias ebaturvalise töökeskkonna ning tema käitumine ei ole kooskõlas kooli põhiväärtuste ega heade tavadega.

K. uskus, et üks selle loo osalistest peab ametist lahkuma.

Selleks osutus nüüd tema ise, sest Tartu Ülikooli juhtide meelest sobis Kõlar Kultuuriakadeemia juhi ametis jätkama.

K. esitaski avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. „Tööandja ei suutnud mulle tagada psühho-sotsiaalselt turvalist keskkonda. Mul poleks olnud ühtegi võimalust teisiti käituda. Oleks olnud täiesti mõeldamatu jätkata Kõlari alluvuses töötamist,“ räägib K.

Üks meist pidi lahkuma

Ülikooli turundus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Viivika Eljand-Kärp selgitab, et Tartu Ülikooli juhtkond tegi Juko-Mart Kõlarile ametliku hoiatuse.

„Kuna tegemist on Kõlari esimese eksimusega, ta on oma eksimust tunnistanud ja selle mõju mõistnud, avaldanud kahetsust ning korduvalt vabandanud, piirdus ülikool hoiatuse esitamisega,“ vahendab Tartu ülikooli juhtkonna otsuste tagamaid Eljand-Kärp, miks saab räigel moel naisalluva eraellu tunginud direktor koolijuhina jätkata.

Milline on Kõlari motivatsioon samal ametikohal jätkata, Eljand-Kärp öelda ei oska.

Ta lisab, et neil on ääretult kahju, et võimekas kolleeg K. on otsustanud lahkuda. „Oleme pakkunud talle võimalust ülikoolis mõnel teisel positsioonil või teises üksuses töö jätkamiseks ja loodame väga, et meie koostöö saab tulevikus siiski jätkuda.“

K. ei ole esitanud politseisse avaldust. Ta ei tea, kas juhtumis võib olla süüteo koosseis.

K. otsustas temaga juhtunu avalikustada sel nädalal kultuuriakadeemia töötajate siselistis. Ta teatas seal, et tema töösuhe akadeemiaga lõpeb 31. juulil. Alates 8. juulist viibib ta puhkusel.

Kuna ameti mahapanek oli talle raske ja seotud eraellu sekkumisega, otsustas ta kolleegidele teada anda, mis teda lahkumisele sundis.

Naine andis teada märkmetest ja nende sisust, mida Kõlar talle edastas. Ta mainis, et nii päevik kui ka Juko-Mart Kõlari hilisemad püüdlused teda vaikima survestada ehmatasid ja hirmutasid teda väga. „Mulle kui temale vahetult alluva ja temast vanuse poolest oluliselt nooremale kolleegile on selline käitumine olnud alandav ja sellisena ka ähvardav.“

Direktor vabandas kollektiivi ees

Seejärel võttis samas siselistis sõna Juko-Mart Kõlar. Direktor teatas: „Head kolleegid! Olen teinud juhina suure vea. Tunnistan seda igati ning vabandan siiralt veelkord K., aga ka kõigi oma kolleegide ees, kes on mind usaldanud. Mõistan, et selle usalduse tagasi võitmine on ääretult keeruline ülesanne, kuid kinnitan, et olen selle nimel valmis väga pingutama. Võib juurelda, mis minu eksimuse tingis, kuid on selge, et minu teguviisi ei vabanda siiski miski. Mõistan olukorra tõsidust.“

Kõlar teatas, et ülikool tegi talle ametliku hoiatuse.

„Mul on väga kahju, et minu eksimus viis hea kolleegi lahkumisotsuseni,“ kirjutas ta. „Olen jätkuvalt kultuuriakadeemiale pühendunud ja teen omalt poolt kõik, et teie usaldust tagasi võita.“

Ekspress vestles mitme Viljandi kultuuriakadeemia töötajaga, kes kõik on juhtunust šokis. Kuna toimunu sai neile teatavaks alles hiljuti ning on puhkuste aeg, ei ole nad jõudnud direktorile umbusalduse avaldamist arutada.

K. ütleb, et avalikustas juhtunu teiste naiste kaitseks. „Sellised juhtumid ei peaks jääma kalevi alla.“

„Ei kujuta ette, kuidas saab sellist inimest enam usaldada,“ mainib üks töötaja.

K. ütleb, et avalikustas juhtunu teiste naiste kaitseks. „Sellised juhtumid ei peaks jääma kalevi alla. Tahan olla aus oma kolleegide vastu ja kaitsta neid, kuna mul ei ole täit kindlust, et midagi sarnast ei võiks ka edaspidi juhtuda. Kuigi minu tulevik on täna ebaselge, siis mõistan et ma olen priviligeeritud, et sain põhimõttelistel kaalutlustel oma töökohast loobuda, kuna ei pea veel muretsema kodulaenu või muude selliste eluoluliste küsimuste pärast.“

Täiendus 6. juuli kell 10.40. Juko-Mart Kõlar saatis täna hommikul kolleegidele kirja, milles annab teada oma lahkumisest suve lõpus, soovides võtta vastutust tehtu eest ja mõistes, et akadeemiale on see antud olukorras parim võimalik lahendus.

Direktor: „Mul tekkisid kolleegi vastu tunded“

Juko-Mart Kõlar ütleb, et kui tema lahkumine on kultuuriakadeemia huvides, siis tema oma kohast kinni ei hoia ja taandub.

Miks pidasite päevikut kolleeg K. kohta? Või mis asi see oli, mida tema kohta kirjutasite?

Tegin organisatsiooni juhina tõepoolest suure vea, saates naiskolleegile pikema päevikulaadse kirjatüki, mis sisaldas muu hulgas kohatult avameelseid episoode. Suhtun juhtunusse tõsiselt, olen eksimust tunnistanud, kahetsenud ja K. ning ka kolleegide ees vabandanud.

Tunnistan, et mul tekkisid kolleegi vastu tunded, millega ma ei osanud teisiti toime tulla kui neid enda jaoks kirjanduslikus vormis päeviku kujul kirja pannes.

Kinnitan, et päris elus ei ole ma K.-le ühtegi verbaalselt kohatut ettepanekut teinud. Samuti ei ole meie füüsiline läbikäimine kunagi väljunud tavapärase kollegiaalsuse piiridest.

Kõik, milles ma juhina eksisin, oli sellise kirjutise koostamine ja selle üle andmine.

Miks te selle kirjutise talle mälupulgal üle andsite?

Tahtsin tunnete teema enda jaoks kuidagi lahendada. Saan aru, kui ebamugavasse ja kohatusse olukorda ma ta sellega panin, kuid kinnitan, et olin alati valmis täielikult austama K. vabadust, soove ja piire.

Millist reaktsiooni temalt ootasite?

Ilmselt lootsin kolleegi suust kuulda mõistuse häält, et need tunded on olnud ühepoolsed – see oleks minu jaoks teema alatiseks lõpetanud.

Kuidas ta tegelikult reageeris?

K. tegi seda, mida ta õigeks pidas.

Kas rääkisite omavahel sellest?

Me ei rääkinud, aga võtsin temaga kirjalikult ühendust - tunnistasin enda eksimust, väljendasin kahetsust ja palusin vabandust.

Püüdsite teda rahustada ja manitsesite edasi tööle jääma?

Kindlasti pole minu võimuses manitseda kedagi tööle jääma, aga ma tõepoolest soovisin, et leiaksime viisi jätkamiseks, sest tegemist oli hinnatud spetsialisti ja hea kolleegiga.

Kuidas kolleegid juhtunule reageerisid? Saatsite ju vabanduskirja töötajate listi.

Olen saanud peamiselt toetavaid reaktsioone, aga mõistan, et see ei muuda minu eksimust. Olin valmis sellise kirja kohe pärast juhtunut saatma, nagu ka K.-le välja pakkusin, kuid tahtsin kõigi osapoolte huvisid silmas pidades teha seda kooskõlastatult. Minu jaoks tuli K. kirja detailsuse aste üllatusena, aga see oli tema valik ja õigus. Saan väga hästi aru, et kolleegidega ei saa lihtsalt niisama edasi minna, nagu midagi poleks juhtunud. Usalduse taastamine võtab aega ja nõuab minu poolt palju tööd. Olen valmis selle nimel pingutama.

Kas teie pere teab juhtunust?

Jah, minu perekond teab juhtunust.

Milline oli abikaasa reageering?

Olen abikaasa käest enda mõtlematu teo pärast vabandust palunud, abikaasa andestas mulle ning läheme siit ühtse ja tugevama perekonnana edasi.

Kirjutasite kolleegidele, et „ülikool on seisukoha kujundanud ja teinud mulle ametliku hoiatuse.“ Kes ülikooli juhtunust informeeris?

Mina teavitasin juhtunust meie valdkonna dekaani, dekaan teavitas rektorit ja teisi asjassepuutuvaid ülikooliga seotud isikuid. Ülikool pidas minu eksimust ametliku hoiatuse vääriliseks, mille edastas mulle ülikooli personalijuht.

Kas olete mõelnud, et peaksite töölt lahkuma?

Jah, ikka olen mõelnud. Pidasin nõu targemate inimestega, kes soovitasid kaalumiseks aja maha võtta.

Mida kavatsete teha kolleegide usalduse taastamiseks?

Ma arvan, et usaldust saab taastada, kui rääkida asjadest täiesti ausalt ja avatult. Usaldust saab taastada ainult ajaga.

Ma olen viimased viis aastat südamega kultuuriakadeemiale pühendunud ja need on akadeemia jaoks väga viljakad aastad olnud. Kultuuriakadeemia on kogu meie meeskonna koostöös hästi juhitud organisatsioon ja meil on mitmed suured ja kaalukad projektid pooleli.

Ma ei arva, et lahkumine on alati parim võimalik viis vastutust võtta. Mõnikord tähendab vastutuse võtmine ka enda eksimuse tunnistamist ja vigadest õppimist, et targemini edasi minna.

Mind ei ole lahkuma survestatud, aga kui selgub, et üldine tunnetus on selline ja see on kultuuriakadeemia huvides, olen valmis juhi kohalt taanduma.

Nagu öeldud, võtan kaalutletud otsuse tegemiseks veidi aega.