Tõusen korra istuma, et vaadata, kas kass ka magab. Magab. See tähendab, et mõnda aega keegi minult midagi ei taha.

Kell on pool kaks. Esimene ots sai magatud, nüüd algab teine osa ööst, ainult et uni ei tule enam. Ma vähkren. Lõpuks lähen kööki, joon vett ja käin vetsus. Vaatan veidi aknast välja. Sätin poistel tekki ja naasen voodisse.

Ja uni tulebki... kuidagi selline raske rahu vajub mu peale kui paks tekk. Mõte läheb aeglasemaks ja katkendlikumaks, ma vajun vaikselt madratsist läbi kusagile unemaale.

Korraga kistakse mind kui külma käega sealt pehmest unest välja: „Emme! Emmmme!“