Näitus „Re_form_aktsioon“ näitab, et moekunst ei pea olema keskkonnavaenulik ja eluvõõras

Kõrgmoes on läbi ajad, kui keskenduti vaid visuaalsele uuenduslikkusele ja poolaastakule, kirjutab Lilian Hiob, kes vaatas Tallinna Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis näitust „Re_form_aktsioon“.

Kui Guggenheimi muuseum New Yorgis avas 2000. aastal Giorgio Armani retrospektiivnäituse, oli kunstimaailm tagajalgadel – mood oli tunginud kõrgkunsti pühale institutsionaalsele väljale. Tänaseks ei ole moekunst enam ammu kaasaegsest kunstist rangelt eraldatav nähtus: Metropolitani muuseumis näidati eelmisel aastal Karl Lagerfeldi retrospektiivnäitust, Momas sai rõivastele pühendatud näitust „Items: Is Fashion Modern?“ näha juba 2017. aastal.

Keha pehmeid kudesid ülistav moedisainer Michaela Stark astus kaks nädalat tagasi üles 3tunnise performance’iga Tate Britaini muuseumis; pungi emaks tituleeritud Vivienne Westwoodi loominguga käivad kaasas tema sotsiaalkriitilised seisukohad. Westwoodi peetakse esimeseks kõrgmoe disaineriks, kes hakkas 70ndatel moelavasid ja enda loodud rõivaid kasutama poliitilise kanalina, et rääkida kliimakriisist, kaasaegsest tarbimiskäitumisest, riiklikest sõjapoliitikatest ja võimuhierarhiatest ühiskonnas.