ARVUSTUS | „Deadpool & Wolverine“ pakub rohkelt roppusi, nalja ja kõikjale lendavat verd

Vahelduseks üks normidest kõrvalekalduv Marveli film, arvustab Laurence Boyce.

Filmi „X-mehed“ (režissöör Bryan Singer) ekraanidele jõudmisest on möödas peaaegu 25 aastat. Koomiksiraamatute sisuga üleujutatud kinokultuuris läheb kergesti meelest, et kunagi peeti superkangelaste ekraniseeringuid teatud mõttes riskantseks. Singeri teos – ja kaks aastat hiljem linastunud Sam Raimi „Ämblikmees“ – tõestasid, et filmidele, mis suhtuvad austusega oma odavkirjanduse päritollu, lisades sellele teatud annuse pühalikkust ja huumorit, leidub tohutu publik. Nii kestis see mõned aastad, kuni Marveli kinouniversumist sai ülekaalukas superkangelane-moolok (kerge sõnamäng on taotluslik).

Keeruliste autoriõiguste vaidluste keskel keerutas Marveli kinouniversum oma sõjakirvest ilma X-meeste, Ämblikmehe ja Deadpoolita. Kuid kuna sellest, et Disney ostab ühel päeval kõik ära, pole pääsu, jätavad Deadpool ja X-mehed 20th Century Foxiga hüvasti ja tervitavad Marveli universumi sooja embust. „Deadpool ja Wolverine“ on tõestus sellest, kuidas uued kangelased sisenevad Marveli universumisse reitinguga alla 14aastastele keelatud.