NÄDALA RAAMAT | Pandagu mind ja Putinit tema platnoiliku keelega kõrvuti kirjandit kirjutama ja küll te siis näete

Andri Krasnjaštšõhh alustas teost „Jumal on. +/-“ telefonis venelaste lakkamatu pommirahe all, kirjutab Peeter Kormašov.

Maakodus pubekana Remarque’i ja Hemingway lugemine oli õudne ja õpetlik, aga nende kujutatud sõjad olid vähemalt läbi. Ukrainas langevad endiselt pommid, nii et kui lugesin nüüd sealsamas Andri Krasnjaštšõhhi teost „Jumal on. +/-“ , garanteeris tema rinderaport järgnevaks ööks rahutu une. Sõjauudised on üks asi, ikkagi kuidagi kiretum ja asjalikum materjal. Raamat näitab kogu jõledust argisemal ja inimlikumal tasandil, tuues selle vahetumalt lugeja teadvusesse.

Krasnjaštšõhhi napid kirjeldused on täpsed ja lõikavad (järjekordne suurepärane tõlge Veronika Einbergilt). Järelsõna autor kirjanik Andrei Ivanov ütleb, et luges raamatu esimesi episoode Tallinnas nr 66 bussis, teel Lasnamäelt Koplisse, unustades ümbruse. Tundub, nagu saadaks Krasnjaštšõhh neid lühikesi kirjeldusi otse telefonist, millega ta teose on kirja pannud, ka lugejale. See on nagu vestlus mõne sõbraga, kes annab teada jubedustest oma elus, pikkade sõnumitena, millest iga järgmine on eelmisest teatest ahastamapanevam.