IN MEMORIAM | Protestivaimust hoolimata armastasid kunstnik Lembit Sarapuud paljud

Lembit Sarapuu (1. VIII 1930 – 20. VII 2024) in memoriam | Nüüd, kui Lembit Sarapuu eesti mehe kohta erakordselt pikk elu ja loomingutee on lõpule jõudnud, on meil aega tegeleda tema müüdiga, kirjutab Sandra Jõgeva.

Lembit Sarapuu oli püsiv tegelane mu vanemate Malle Leisi ja Villu Jõgeva elus. Malle sõber ajast, kui nad mu isaga veel kooski ei olnud; kes käis nende Mustamäe kodus regulaarselt külas, kaasas pudel head punast veini ning soov maailma asju kirglikult ja tihti omajagu provokatiivseltki arutada. Inimene, kes oli kriitiline iga riigikorra suhtes, mille ajal elas – ja neid oli tema pika eluea jooksul nii mõnigi! Ning kellele meeldis oma konfliktidest, eriti väiklaste ametnikega, ka värvikaid lugusid rääkida.

„Tegelane“, omamoodi karakter – see on üsna iseloomulik väljend Sarapuu kohta, kelle isiksuses oli väljapaistvalt palju ekstravagantsust ja isegi ekstsentrilisust. Näiteks kandis maaliklassik ka talvel lumega tihti jalas sandaale ja seljas õhukest tuulepluusi. Sarapuu oli nimelt taliujuja juba aastakümneid enne seda, kui see laiemalt moodi läks. Tema Õismäe korterisse ja ühtlasi ateljeesse olid ajalehepakkide, maalide, raamatute (Sarapuu oli kirglik lugeja) ja kunstitarvete vahele tekkinud kitsad rajad, ainult mida mööda seal liikuda võis.