Robin Nõgisto Pariisis. Eesti kunstnike isikunäitused maailma suurlinnades on pigem harv nähtus

Robin Nõgisto näitus on nagu breiktants kaugushüppe kastis. Pariisis käis Bianka Soe.

Paar päeva pärast olümpiamängude dionüüsilist avatseremooniat Pariisi jõudes olin valmis ülerahvastatud ühistranspordiks, täistuubitud tänavateks ja tavaliselt päris õudselt mõjuvateks rahvuslipulisteks näomaalinguteks. Viimaseid leidus, aga muidu oli linn ilmselt kohalike põgenemise tõttu teatud piirkondades isegi vaikne. Céline Dioni metsosopran oli vaibunud ja näis, et Olümpose jumalate koosviibimisele järgnes tehnopeo asemel hoopis teejoomine ja tubade korrastus – sportlased olid naasnud olümpiaküladesse, kunsti- ning kultuuriinimesed stuudiotesse ja galeriidesse.

Olümpiamängude vaatemänguline ja rikkalikke kultuuriloo vihjeid pilduv avatseremoonia meenutas, kuidas kunagi kuulusid nendel maailmamängudel kunst ja sport tihedalt kokku. Moodsate olümpiamängude ellukutsuja Pierre de Coubertini eesmärk oli ühendada keha ja vaim ning keskenduda pigem spordile ja kunstile kui sõjamarsile ja kaklemisele. Aastatel 1912–1948 olid olümpiamängude osaks mh erinevad mõõduvõtud nii maalimises, muusikas, skulptuuris, kirjanduses kui arhitektuuris. Mõni andekam sai medaleid lausa mitmes kategoorias. Alles 1956. aastal viidi kultuur eraldi programmi alla.