Lennuk maandub hilja. Õnneks on kõik piisavalt sujuv, et kohe, kui kohver käes, saame bussile. Lapsed uinuvad silmapilk, kui väike kaklus aknaaluse koha pärast lahendatud. Võidab see, kes alla annab. Nad on justkui suured juba, aga ikka nii väiksed ja armsad. Tund sõitu pimeduses. Jutustame abikaasaga ja vaatame heldimusega oma magavaid lapsi. Ikka veel on nad magades kõige armsamad, kuigi unetud ööd on juba ammu selja taga.