Kuidas Tartu Uus Teater purustas kõik ootused liivaks ja tähetolmuks. Teatriutoopia keset varemeid

Tartu Uus Teater võttis Narva-Jõesuus ette ainulaadse ja potentsiaalselt kaelamurdva teatrisündmuse korraldamise ning purustas kõik ootused liivaks ja tähetolmuks, kirjutab Andrei Liimets.

Enne möödunud nädalavahetusel Ida-Virumaa mereäärel maandumist tasub korra hüpata aastatagusesse aega. Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 ettevalmistused ja ürituste eelteavitus olid täies hoos ning tähelepanu alles eelmise suve viimastel üritustel, kui ühtäkki ilmus silmapiirile salapärane Hungerburg2024. Müüki pandi väike arv hirmkalleid passe, mille eest pidi saama... seda täpselt ei öeldudki. Ligipääsu mustale kastile, milles lubati viie päeva jooksul kobaretendust, teatrifestivali, kunstiritriiti või tont-teab-mida-täpselt.

See, mis lõpuks Narva-Jõesuu lagunevas Mereranna puhkekodus toimus, vältis kõiki neid määratlusjooni ning tegeleski piiride, piirangute, definitsioonide ja tähenduste leebe lammutamisega. Lammutamisega, sest julgelt mindi ajaloo, mälu, eesti-vene suhete, kohaliku identiteedi, igaühe heaolu alustalade kallale. Leebe, sest kui kõik eelnev kõlab hirmus pretensioonikalt ja väljakutsuvalt, siis Tartu Uus Teater pakkus samal ajal ka võimalust igapäevamelust puhata, argikärast välja tulla, vaimu ergastada. Nagu kirjeldas teatri vedur Ivar Põllu suve hakul: valida sarnaselt spaateenustega vastavalt oma soovidele ja rütmidele erinevaid kultuurilisi protseduure.