Viimase paadiga Rootsi. Hiiu kapteni tütre põgenemise lugu

Neli päeva ja ööd tuli paadipõgenikel võidelda Läänemerel tormi ja neljameetriste lainetega.

Oli septembri lõpp 1944. Sakslaste võimule terendas ka Hiiu saarel peatne lõpp. Äsja oli venelaste kätte langenud Tallinn ja nende üksused liikusid jõudsalt lääne suunas edasi. Selleks ajaks oli enamik paate Hiiumaalt juba Rootsi lahkunud, ka Õngu küla omad. Sealse kaugesõidukapteni Ado Hanslepa tütar Renate Salem toimetas parajasti kodus, kui kaptenimaja õuele ilmus kolm Saksa mundris eesti poissi ja pärisid, kas on veel lootust paadiga Rootsi pääseda.

„Olete hiljaks jäänud. Kõik paadid on ära läinud,“ vastas Renate. Kaptenitütrel hakkas noormeestest siiski kahju ja ta juhatas nad omakülamehe Niidi Heini juurde. Ehk tema aitab. Heini teadiski, kust paadi saaks. Ta läks oma naabri Masti Kaarli jutule, kel oli uus kalapaat, viis meetrit pikk. Kaarel jäi nõusse, aga käskis paadi Rootsis oma poegadele edasi anda – nood olid juba varem üle mere läinud. Heini kohendas paadi meresõiduks ja ühel päeval teataski Renatele: „Homme läheme!“