Erilist piina valmistavad albumid, mis on uskumatult ebavajalikud

Sander Varusk kirjutab King Gizzard & The Lizard Wizardi kahest viimasest albumist, mis oleksid pigem võinud ilmumata jääda.

Melbourne’i King Gizzard & The Lizard Wizard on kindlasti Austraalia muusikapealinna üks tuntumaid ekspordiartikleid, kasvõi ainult sel põhjusel, et 14 tegutsemisaasta jooksul on ilmunud juba 26 stuudioalbumit ning see arv võib suureneda pealtnäha igal hetkel. Hoolimatult lõbusa ellusuhtumisega bänd on sotsiaalmeedia meemiks saanud mitte üksnes produktiivsuse, vaid ka ettearvamatuse tõttu. Esialgu viljeldi psühhedeelset rokki ja funki, siis lisandusid remiksid ja isegi thrash metal. Üllatuslikult ei komistatud kordagi, isegi thrash’i-plaadid olid täiesti usutavad. Ohumärgid tekkisid alles hiljuti, kui plaat „Changes“ kasutas läbivalt vaid üht akordide progressiooni.

Keskmiselt 2–3 albumit aastas väärib kindlasti märkimist (ja meemi), kuid ainult seni, kui selline produktiivsus on põhjendatud. Võrreldava hektilisusega tegutseb Ameerika punt Osees, kes andis sobilikult oma viimase albumi välja samal päeval kui King Gizzard. Kui Osees suudab seda köiel jooksmist veel kukkumata kontrollida, siis King Gizzardi puhul on tekkinud enda haibi uskumise probleem.