ARVUSTUS | „Viirastused“: seebikamaiguline film, mille lugu osutub üsna pettumust valmistavalt lihtsakeseks

Naistevahelise armastuse liin ei ole filmi istutatud selleks, et teenida loo huve, vaid et paitada male gaze’i, leiab filmi „Viirastused“ vaadanud Katariina Libe.

Pealkiri „Visions“, mis on eesti keeles tõlgitud „Viirastusteks“, võiks olla ka „Nägemused“. Viirastus märgib meelepetet ja annab aimu tajuja ebaadekvaatsusest, nägemus võib aga vastupidi tähendada eriti erka ja ettenägelikku meelt. Seda, kas filmi peategelase visioonid on meeltesegaduse sünnitis ja hallutsinatsioonid või hoopis kuuenda meele uskumatult täpne ennustus, saab aga teada alles filmi lõpus.

Igal juhul annab pealkiri aimu, et lugu hakkab mängima näilisuse, unenäolisuse ja ettekuulutustega. Ja see on nii selle filmi võlu kui ka valu. Ühest küljest loovad viirastuslikud unenäostseenid režissöör Yann Gozlani linateosele eristuva ja nauditava esteetika, teisest küljest hakkab tulevikus juhtuva unenägudes läbimängimine ning segadus unenäo ja ärkveloleku vahel lõpuks tüütama. Seda enam, et sellises võttes pole ju midagi uut.