ARVUSTUS | Prantsuse dokfilmi autorid sõitsid jalgratastega läbi hangede ja krõbeda külma Hamburgist Eestisse ning olid lummatud

Eestlastele peab nende rahvuslikke aardeid aeg-ajalt meelde tuletama. Prantsuse dokk „Udumaades“ teeb seda kenasti.

Prantsuse dokfilmi „Udumaades“ autorid ajakirjanik, režissöör ja kirjanik Sophie Planque ning tema elukaaslane, režissööri assistent ja droonioperaator Jérémy Vaugeois sõitsid jalgratastega Hamburgist Eestisse – tegelikult siit veel edasi Skandinaaviasse ja sealt tagasi Hamburgi. Seda kõike talvel, mis oli lumerohke ja krõbekülm, ööbides telgis ja sulatades joogiks lund. Täisvärk, ühesõnaga, kuigi raskustest polegi filmis liiga palju juttu. Pigem jääb kõlama eestlasi kõrvust tõstev deviis, et ühes lätlaste-leedulastega (ja saamidega, keda filmis pole) oleme ühed Euroopa viimased loodusrahvad.

Seega on film üdini poeetiline ja muudab kauniks isegi meie vihatuima aastaaja talve, mis „Udumaades“ on maagiline vaikuse ja mõtiskluse aastaaeg, kus sooja pakub inimese sisemine tuli. Mulle, kellele loodus ja maagilisem maailmatunnetus on hingelähedane, selline vaatepunkt sobib. Mõnel praktilisema meelelaadiga inimesel võib tekkida küsimus, et mis on sel kõigel reaalsusega pistmist. Seda enam, et neljapäevasel linastusel Sõpruses rääkisid filmitegijad, et jätsid filmist välja äreva Ukraina sõja õhustiku ja Eesti kaitseväe, keda nad oma rännakul metsas arvukalt nägid.