NÄDALA RAAMAT | „Rosaarium“. Botaaniline kväärkirjandus, mis täidab lünga meie kirjandusmaastikul

Inimene peab ennast maailma keskmeks, kuigi saabus siia viimasena, kirjutab Piret Jaaks pärast Charlotte Weitze „Rosaariumi“ lugemist.

Ilmselt ei ole juhus, et järjepanu on Eestis ilmunud nii Michael Marderi „Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia“ (millest Sveta Grigorjeva juulis Areenis kirjutas) kui ka Charlotte Weitze „Rosaarium“. Hakkame pärast looduse allutamise ja tehnorevolutsiooni võidukäiku uuesti taimedest mõtlema, neid alahinnatud Teisi tähele panema ja endidki taas taimse olemise osaks pidama. Weitze „Rosaarium“ kutsubki meid teistsugusele teekonnale botaanikasse, vaatama üle traditsiooniliste inimene olemise piiride.

„Rosaarium“ räägib inimestest taimedes ja taimedest inimestes. Romaan koosneb kolmest jutustusest, mida ühendab lisaks suguvõsaloole peamise motiivina veel müstiline inimkõnele reageeriv roos. Teose esimene osa „Vend ja õde“ toetub 12. sajandi legendile, kus Inglismaa metsast leiti vend ja õde, kellel oli roheline nahk. Teine osa, kõige seikluslikum, nimega „J.“, toob meieni transsoolise botaaniku Johanne loo. Kolmas osa „Pangaea“ keskendub vereliini pidi inimese ja roosi järeltulijaile.