„Emalõvi“ režissöör: Teele oli 15aastane, kui hakkasime filmima. Muidugi oli küsimus, kuidas ta selle üle elab
„Öeldakse, et sotsiaalne kunst on mõttetu, sest see on alati sammukese ühiskonnast maas, aga mina tunnen vajadust olla dialoogis,“ ütleb režissöör Liina Triškina-Vanhatalo. Jutuaineks on tema uus film.
Mängufilm„Emalõvi“, mis esilinastus 17. septembril, võtab vahedalt ja rabava aususega luubi alla lapsevanem olemise ühe keerulisima külje, jälgides üht ema, kelle 15aastane tütar on sattunud noortekamba mõjuvõimu alla ja maadleb vaimse tervise probleemidega. Oma mõjususes ja šokeerivuses jätab ta vaevalt kedagi külmaks.
„Kui nendest noortekampadest meedias juttu oli, siis karati nende laste vanematele kõrri,“ nendib režissöör. Ta ütleb, et neist vanemaist said paariad. Just üht sellist paariat film jälgibki. Triškina-Vanhatalo eelmine film „Võta või jäta“ tegeles samuti lapsevanema teemadega, portreteerides meest, kes on päevapealt sunnitud hakkama vastsündinu üksikisaks.
Olles „Emalõvi“ vaadanud, tunnistan, et sellest filmist on keeruline rääkida, reetmata loo pöördeid. Kas selline põneviku ülesehitus oli sinu jaoks kohe paigas või tekkis see mõte hiljem?
Minul on nii, et kõigepealt on mingisugune loo element või motiiv, mis jääb mind painama, ja selle ümber tekib kõik muu.
Millisest motiivist see lugu siis välja kasvas?
See oli üks fraas, mida korrutas üha uuesti üks ema, kes oli juba mitu aastat oma lapsega jännis ja oli kõik ära proovinud. Ta ütles sellise lause: „Ma ei saa ju teda kinni panna.“ Ma küsisin, miks ei saa. Ta vastas: „Ma ei tohi.“
Mõtlesin sellele, kuidas jääda terve mõistuse juurde, kui oled iga teine öö teadmatuses sellest, kus su laps on. Või kui ta ongi pikemat aega teadmata kadunud? Mängisin selle mõttega – ehkki selles kontekstis on seda väljendit tobe kasutada. Aga selleks ju kunst ongi, et võimendada, keerata üle võlli, viia asjad nii kaugele, kuhu nad päriselus ei läheks.
