Nilüfer Yanya – kui muusikul on nii äge nimi, peab tal olema vähemalt sama äge muusika

Robert Reismani hinnangul on iiri-barbadose-türgi päritolu artisti uus kauamängiv täiuslik sügisealbum.

Ma mäletan täpselt, millal, kuidas ja miks ma esimest korda Nilüfer Yanya muusikat kuulasin, ning see lugu on parasjagu pealiskaudne ja rumal. 28. juunil 2017 ilmus Pitchforkis artikkel pealkirjaga „Nilüfer Yanya’s Brilliantly Nonchalant Guitar Soul“, mina lugesin seda pealkirja ja mõtlesin, et nii cool’i nimega muusikul peab olema vähemalt sama cool muusika. Ja mul oli täiesti õigus. Seitse aastat hiljem olen mitu korda läbi kuulanud kõik tema singlid, EPd ja kauamängivad, millele 13. septembril lisandus kolmas täispikk stuudioalbum „My Method Actor“.

Iiri-barbadose-türgi päritolu Nilüfer Yanya kasvas üles Chelseas kunstnike lapsena kodus, kus mängis peamiselt džäss, klassika ja türgi muusika. Suurepärane põhi, mille pealt hakata teismelisena kitarrirokki tegema. Esimesed demod läksid Soundcloudi 2014, esimene EP „Small Crimes / Keep on Calling“ ilmus kaks aastat hiljem. Briti muusikapress korjas ta üles 2017, kui ilmumas oli teine EP „Plant Feed“. Nilüferi madal ja sundimatu hääl, džässilik kitarrikäsitlus ning sarkastilised laulusõnad tegid temast kriitikute lemmiku ning 2019. aastal ilmunud debüütalbum „Miss Universe“ sai peaaegu et taevani kiidetud. Kuigi arvustused, artiklid ja intervjuud ennustasid peatset suurt läbimurret, ning Yanya tegi ära ka tiirud USA õhtusaadetes, ei ole temast senini saanud laiatarbekuulsust. Eesti raadiojaamadest olen teda juhtunud kuulma vaid korra või paar.