AREEN KANADAS | Toronto filmifestivali atmosfäär on tore, aga programm Euroopast konservatiivsem

Emel-Elizabeth Tuulik pidi suurde viisikusse kuuluva Toronto filmifestivali ülevaate kirjutama telefoniga, sest arvuti andis otsad.

Toronto rahvusvaheline filmifestival (TIFF) avas tänavu uksed 49. korda. Festival kuulub ühes Cannesi, Veneetsia, Berlinale ja Sundance’iga festivalide suurde viisikusse ning on tuntud oma tavakülastajasõbraliku meelestatuse poolest. Festivali kodu on Toronto südalinna pilvelõhkujate vaheline Kingsi tänav, mis selleks perioodiks liiklusele suletakse. Puiesteele on kerkinud toiduputkad ja reklaamtelgid, vaheldumisi keerutatakse loosirattaid, kust võidu korral saab tasuta nänni. Mõni ettevõtlikum seisab 45 minutit järjekorras, et haarata tasuta viil kohalikku Nova pitsat või pudel külma Peronit.

Jõuan Kanadasse Islandilt, olles veendunud, et vaatamata teisele ajatsoonile kohanen hõlpsasti. Eksin. Esimestel päevadel ärkan kell neli hommikul ja erakordselt halva ajastuse korras jään ka haigeks. Festivali alguses on melu linnas tunda, kuid filmitööstuse päevade lõpuga kaovad teisel nädalal kommertsputkad ja Kingsi tänav täitub autodega. Pressiseansid algavad kell kaheksa hommikul ja lõpevad enamasti pärastlõunal. Pärast seda peab leppima tavaseanssidega, kuhu hea õnne korral saab broneerida viimase hetke pileteid. Festivali kodukinoks on Scotiabank, mis mugavust esikohale ei sea. Miinuskraadidesse langev õhukonditsioneer ja kriuksuvad toolid pole võrreldavad Euroopa Imaxi kinodega, kus nuppu vajutades istme alt jalatugi välja ilmub. Aga mis seal ikka, ongi hea vahelduse mõttes möönda, et kodus on parem.