ARVUSTUS | Raamat, mis annab võimaluse näppida inimhinge sisikonda

Gregor Kulla „Peenar“ lugemise järel võime nentida: kui olme ei tapa, teeb ta tugevaks.

24aastane Kulla on kehtestanud end Eesti kultuuris mitmel rindel, tegemist on tõsise multifunktsionääri, triksteri ja, võiks öelda, ka libahundiga, kes nii loob ise muusikat, tekste, etendusi (issand, kas mul jäi midagi mainimata) kui ka arvustab teiste loomingut ning kultuurimaastikku laiemalt. Eesti nüüdismuusikute seas tekitas tema kirjutis Sirbis naisheliloojate loomingu (mitte)esitamisest korraliku jaurufestivali. Suurepärane saavutus meie „tagasihoidlikkus on voorus, v.a siis, kui oled heteromees või okei, vana kooli femme fatale’i tüüpi näitlejanna“ kõrgkultuuri skeenes – milleks muidu kriitika üldse eksisteerib?

Kulla esimene kauamängiv tekstitoode on ilmselt iga ennast austava Sirbi ja Müürilehe woke lugeja raamatukogus olemas, nüüd ka minu omas. Värske Raamat nr 35 istub minu riiulis teoste „Koerad“ ja „Maailma linnud“ vahel, sest selle roosad kaaned sobivad hästi valge (koeraraamatu kaaned) ja rohelise (linnuraamat) kõrvale. Lisaks kenale kujundusele, millesse panustas ka Eesti kunsti grand esitrikster Kris Lemsalu, ja programmilisele kväärsusele (autor ise leiab, et võiks sõna „kväär“ pikalt saata ja ära omastada, neutraliseerida negatiivse tähendusega sõna „pede“) on „Peenral“ muidki väärtusi. Kulla ei jõua enese analüüsi ja lahtikirjutamise käigus päris samale pulgale autofiktsiooni lõpubosside Knausgårdi ja Sedarisega (muidugi on „lõpuboss“ suht imelik tiitel kirjanduse, kunsti jne puhul, ütleme siis lihtsalt, et Anne Vetiku lemmikutega), kuid tutvuda temaga ja tema elu endale selga proovida on põnev. Lugedes koged kullastumist peaaegu et füüsiliselt.