Lapsekaotuse loo lavale toonud Urmas Lennuk: „Autori kõrval istudes ehmatasin, et see kõik on juhtunud selle inimesega“
„Me ei oska käituda surmade, haiguste, katkenud raseduste korral,“ ütleb Urmas Lennuk, kes tõi lavale Maarja Kangro isikliku kogemust peegeldava romaani „Klaaslaps“.
Romaan „Klaaslaps“ on omamoodi eneseabiraamat, mis on kuuldavasti nii mõnelegi inimesele raskel hetkel abikäe ulatanud, teisest küljest on tegu aga dokumentaalromaaniga. Teos kõnetab vast iga lugejat, ehkki teemadering on kitsas ja spetsiifiline – autor Maarja Kangro jutustab sellest, kuidas ta sai teada, et ta sündimata lapsel on akraania ja anentsefaalia (loote väärarendid, mis seisnevad koljuluude puudumises) ning laps oleks sündides tõenäoliselt surnud.
Kuidas aga kohati väga filosoofilisekski kalduv pikk monoloog panna Rakvere teatri lavale kolmele näitlejale mängimiseks, selgitab tüki lavastaja Urmas Lennuk.
Ka raamatus on üks stseen, kus isa, kelle laps suri peale sündi, ütleb, et teda lohutati, et hea, et laps kohe peale sündi suri, halvem oleks, kui oleks kaks nädalat elanud.
No just. Me pole ju selles olukorras varem olnud. Püüame lohutada, aga lohutus võib vahel just keerata nuga haavas.
Aga huvitav, miks see teema on selline tabu. Kas inimesed ei taha ennast haavatavana näidata?
See on intiimne teema. Ja ega meid ei valmistata selleks ette. Me ei oska käituda surmade, haiguste, katkenud raseduste puhul. Meid õpetatakse, kuidas elada elu lõpuni õnnelikult nii, et kõik asjad tulevad alati välja.
