Põhja-Inglismaal kasvanud Laurence Boyce: 90ndatel tuli langetada valik, kas Blur või Oasis

„blur: lõpuni välja“ heidab põgusa pilgu ka Briti poliitilisele maastikule ja uurib, kas bänd sobib tänapäeva, eriti pärast Brexitit, kirjutab Laurence Boyce.

Iga teismeline, kes kasvas üles 1990ndate Suurbritannias, mil valitses Briti pop ja „Cool Britannia“ kõrgaeg, pidi langetama valiku: Blur või Oasis. Tubli Põhja-Inglismaa töölisklassi poisina tahtsin vanduda truudust kehva iseloomuga vendadele Gallagheridele, osaliselt seetõttu, et nad olid pärit Manchesterist, otse minu kodulinna Leedsi külje alt. Ent kuigi nende looming pakkus mulle meeletut naudingut, jätsid nende tühi hooplemine ja pantomiimne ülbus mind külmaks.

Damon Albarn ja tema kutid aga paelusid mind. Kui Oasise liikmed olid enesekindlad praalijad, kes suutsid omavahel kombineerida klassi klouni ja kiusaja, siis Bluri tüübid olid tagumistes pinkides istuvad naljavennad, kes teadsid, et nad kõik saaksid häid hindeid, kui ei veedaks kogu oma aega rattakuuri taga suitsu kimudes. Jah, Blur võis olla tobe, mänguline ja samuti arrogantne. Kuid neis oli poeesiatunnetus, ehtne paatos ja valmisolek end taasluua, millest Oasisel näis puudu tulevat.