ARVUSTUS | „Megalopolis“: poole filmi pealt tekkis tahe kinost minema kõndida

Peeter Kormašov vaatas kinos Francis Ford Coppola suurteost ja nendib, et see upub iseenda suurejoonelisusesse.

Olen suur Francis Ford Coppola talendi austaja. Kuidas saakski mitte olla? „Ristiisa“ saaga või „Tänapäeva apokalüpsise“ nägemine on elumuutev kogemus. Kahjuks tuleb iga geeniuse loomingus ette ka mitte nii säravaid pärleid, mis on ka inimlik. Just inimlikkusest Coppola oma megateoses jutustada tahabki. Kuigi „Megalopolise“ sõnum on ilus ja humaanne, upub see sügavale kulla ja karra sisse.

Pole ilus kedagi pool elu painanud, üle 120 miljoni dollari isiklikku raha ja osa veiniistanduse müüki nõudnud loo kohta nii öelda, aga seansi järel on tühi tunne. Isegi süda on natuke paha nagu pärast ülevoolava banketilaua taga veedetud õhtut, kuigi rahuloluks oleks piisanud kolmest komponendist ja värskest toorainest.