„Kui pruuti ei ole, ei tähenda, et pidu ära jääb.“ ÜRO suurpidu president Karise ja lootusega ärkamisele

„Võib-olla oleks maailmale vaja suurt kataklüsmi, et kõik ärkvele raputada,“ ütleb president Alar Karis kogu maailma ühisel jutupeol, mille olemasolul ei näi olevat mingit tähtsust – peale selle, et ilma selleta oleks kõik veel palju hullem.

Alar Karise suvi ei olnud just kõige ülevam. Puhata justkui mõne päeva kaupa sai, aga kodus midagi olulist ära teha ei jõudnud.Oli näiteks üks kenam suvepäev: hommikul kinnitas ta ametisse uue peaministri, hüppas siis autosse ja jõudis pärastlõunal voolikuga natuke aiatoole puhastada. Kevadist kõntsa nõrgus maha, aga siis oligi päev otsas. Augustis sai lõpuks ometi ühe keldri korda teha, aga teine jäi ikka tegemata.

Kui üldiselt on Karis valmis rääkima kõigil teemadel, muutumata kunagi eriti emotsionaalseks, siis tegemata kodutöid mainides ta süngestub. Puhastamata katuserennid. Korrastamata riiulid. Pügamata hekid. Meie presidendi kodu rohtub. „Ärme seda teemat rohkem puuduta,“ ütleb ta mornilt mõned tunnid enne seda, kui meie lennuk New Yorgi poole hakkab lendama. Ees on tema aasta kõige tihedam, pingelisem ja närvesöövam nädal.