Patenteerime Eesti õudusmetsad, Hollywoodis tuntakse nende vastu aina suuremat huvi!

Meie kandi metsades filmitud Hollywoodi õudukas on tegelastel eemaldatud häälepaelad, Kaspar Viilupi hinnangul kaotavad aga vaikimise tõttu ka kõik muud elemendid filmis oma mõjukust.

Režissöör E. L. Katzi värske õudusfilm „Azrael“ pole iseenesest kuigi märkimisväärne, pigem sulab see juba esimese kümmekonna minutiga osaks piiratud kinoleviga, põhiliselt voogedastusplatvormidel levivast žanrikino merest, kus enamik linateosed kaovad unustusse kiiremini, kui jõuate öelda „aga seda kõike filmiti ju Eestis“. See fakt omaette on ju huvitav, kuid ei väärinda siiski ülemäära filmi ennast.

Meetod, kuidas „Azrael“ on kokku pandud, meenutab lapitekki: elemente on laenatud siit-sealt ning ega neid mõjutusi püüta ka tingimata varjata. Atmosfäär, kuhu Katz oma tumeilma paigutab, on puhas õudusklassika – müstiline tume mets, kuhu vabatahtlikult keegi naljalt ei lähe. Aga sellest jääb ju väheks? Seetõttu on kõrvale toodud veel postapokalüptiline mõõde, kus keset metsi asub müstiline klann (kelle hulgas näiteks ka Rea Lest ja Katariina Unt!), kelle puhul on võimatu lõpuni mõista, kas nad ajavad head asja või on lohutu kurjuse kehastus. Selle kõik seob kokku Austraalia meisterpõgeneja Samara Weaving, kelle leivanumbriks ongi kujunenud verisena ummisjalu lurjuste eest pagemine. On tulnud hästi välja varem ja tuleb ka seekord. Oot, tegelikult on neis Maarjamaa tumedates laantes ka veidrad põlenud elajad, kes iga ettesattuva inimese nahka pistavad.