ARVUSTUS | Katariina Undi sihikindlus „Emalõvis“ mõjub maniakaalselt kütkestavalt

Tegelaste kontuuridena esitamine on tervitatav, sest nende joonte sisse võib vaataja edukalt peegeldada iseennast, kirjutab Joosep Ehasalu.

„Emalõvi“ puhul nõustun režissöör-stsenaristi Liina Triškina-Vanhatalo määratlusega, et tegemist on psühholoogilise põnevikuga. Film täidab selleks kaks olulist tingimust: esiteks, psühholoogiline surve esineb filmi tegelastel endil, avaldudes selles, kuidas nad kriisiolukorras tegutsevad, teiseks tekitab vaatamiskogemus ajutegevuses teatava seesmise naudingulise lühise.

Ema Helena püüab päästa oma 15aastast last maailma korrumpeerivate mõjude küüsist. Nooruke Stefi satub valesse seltskonda, noortejõuku, kes viidavad aega öises jalakäijate tunnelis. Nad ahistavad möödujaid ning ühistegevustest ei puudu ka seks, joomine, narkootikumid. 15 on tundlik iga, üleminekuperiood, kus laps on kardinaalselt muutumas, temast on vanemate kiuste sirgunud iseseisev inimene, noor naine, kelles kasvab vajadus ennast määratleda. Lahedate hulka kuulumine on mõistagi elulise tähtsusega.