Tantsib edasi kelleski teises. 17aastane Heidi suri vaid kaks päeva pärast diabeedi diagnoosimist
11. klassi õpilase Heidi ootamatu surm näitab, et diabeedi varajased sümptomid saab teismelisel ekslikult panna koolistressi arvele.

Ühtäkki oli kuulda vaid vihmasadu.
Kõik, kes 27. septembril Liiva uues tavandimajas kohal olid, kuulsid ja nägid, kuidas äkki algas tihe, lausa valge kardinana taevast langev vihmavalang, mis justkui eraldas kõik leinajad muust maailmast.
Sel hetkel jäeti seal hüvasti 17aastase Heidiga.
Heidit oli ära saatma tulnud üle saja inimese, kõik ei mahtunud saaligi. Enamik olid teismelised – Heidi koolikaaslased Püha Johannese koolist, Pelgulinna riigigümnaasiumist ja sõbrad üle linna.
Kordamööda lugesid kaks sõbrannat ette mälestusi, mida Heidi sõbrad olid kirjutanud.
„Sa oled väga kallis mulle ja ma luban, et ei unusta sind mitte kunagi ning mõtlen alati sinu peale, kui Maiasmoka kohvikust mööda kõnnin või meie koos ostetud kõlarist muusikat kuulan,“ kõlas üks järelehüüe sõbrannale.
Heidi surm oli kõigi jaoks ootamatu, sest üle kõige tantsida armastav tütarlaps paistis silma oma energia ja elujõuga.
Veel 13. septembril matkas Heidi koos klassikaaslastega Kloogal 13 kilomeetrit.
Ta oli väga õnnelik, kui koju jõudes teatas, et tegi 25 000 sammu!
Kuid kolm päeva hiljem kaebas Heidi kehva enesetunnet.
Kiire pööre halvemuse poole
Esmaspäeva, 16. septembri hommikul kurtis Heidi kerget kõhu- ja peavalu.
Ema Krista arvas, et tütar võiks koolist koju jääda. Heidile see mõte ei meeldinud. Ta õppis Pelgulinna riigigümnaasiumis – ja pelgas õppetöös maha jääda. Ent jäi siiski koju end ravima.
Ema ei osanud tütre pärast muretseda, sest täpselt samade sümptomitega oli paar päeva tagasi olnud vanem vend koroonas. Oli põhjust arvata, et küllap nüüd on Heidi kord, kuigi test oli negatiivne.

Igaks juhuks konsulteeris Krista ka perearstikeskusega, sealgi arvati, et sümptomid viitavad COVIDile.
Sel päeval oli personalijuhina töötav Krista kogu päeva hõivatud, osaledes juhtkonna suurel koosolekul. Kui ta nägi, et Heidi helistab, vajutas ta telefoni kinni. Neil oli kokkulepe, et kui ta ei saa kõnele kohe vastata, helistab esimesel võimalusel tagasi. Kui aga Heidi helistas teist korda järjest, lahkus Krista koosolekult ja võttis lapse kõne vastu.
Heidi kurtis, et oksendab. Ja okse on musta värvi.
Krista helistas perearsti infoliinile, et mida selline asi peaks tähendama. Sealt anti käsk helistada kiirabisse.
Ema sõitis kohe tütre juurde, kiirabi oli juba sinna jõudnud. Pärast analüüse oli selge, et tüdruku peab viima haiglasse. Kristal lubati Heidiga umbes kilomeetri kaugusel asuvasse Ida-Tallinna Keskhaiglasse kiirabiautos kaasa sõita.
Krista jäi istuma ootesaali – viieks tunniks. Selle ajaga jõudis ta leida internetist hirmutavaid diagnoose, mis kõik vere oksendamisega seostusid. Lõpuks oli Krista nii meeleheitel, et kartis tütre kohta infot saada. „Seni, kuni seda pole, on võimalus, et kõik on hästi,“ kirjutas ta abikaasa Tarmole.
Väga väsinud
Õhtul, umbes seitsme paiku, sai ema tütrega kontakti. Heidi saatis sõnumi, et talle on tehtud palju uuringuid, ta on väga väsinud, magab kogu aeg ja „kõik sahmivad ringi“.
„Millal ma teada saan, mis mul viga on?“ küsis Heidi emalt, vastates ise mõne aja pärast: „Vist on diabeet.“
Kristat tabas tohutu kergendus.
„See on ju ravitav, saame hakkama!“ juubeldas ta, andes heast uudisest teada teistele pereliikmetele.
Heidil on suur kärgpere, kus kõik hoiavad kokku ja saavad hästi läbi.
„Meie ka kodus guugeldasime ja kartsime hullemat. Aga kui saime teada, et diagnoosiks on diabeet, siis oli meil ka, et jumal tänatud, saame hakkama!“ räägib Kai, Heidi isa Marko elukaaslane.
Umbes üheksa paiku õhtul sai Krista rääkida tütre raviarstiga, kes kinnitas üle, et Heidil on seni diagnoosimata 1. tüüpi diabeet. Ehkki oodatakse veel analüüside tulemusi, oletas arst, et „võimalik on ketoatsidoos“.
Mis on diabeetiline ketoatsidoos?
Lastehaigla endokrinoloog Ülle Einberg selgitab Ekspressile, et see on eluohtlik seisund, mis tekib peamiselt 1. tüüpi diabeedi puhul, kui organism ei suuda toota piisavalt insuliini.

„Kui insuliini jääb kehas veelgi vähemaks, tekivad ketoatsidoosi ehk happemürgistuse tunnused. Laps kurdab väsimust, iiveldust, kõhuvalu, ta võib oksendada. Väljahingatavas õhus on tunda atsetooni lõhna. Need on juba tõelised ohumärgid, mis viitavad ketoatsidoosile.“
Einberg ütleb, et peaaegu alati suudavad arstid patsiendi sellest seisundist välja tuua.
„Vaid väga harva tekivad ketoatsidoosi tõsised tüsistused, kus patsient võib surra – alla ühe protsendi.“
Haiguse varjatud kulg
Kristat üllatas, et tema tütrel oli 1. tüüpi diabeet ehk suhkruhaigus, ilma et keegi oleks seda kahtlustada osanud. Ka pole seda haigust tüdruku kummagi vanema suguvõsas.
Krista hakkas nüüd mõtlema, kas miski võis siiski viidata tütre haigusele. Talle meenus, et umbes aasta tagasi hakkas Heidi otsima vastust küsimusele, miks ta on kogu aeg väsinud. Ostis Synlabist Väsimuse paketi, kuid kõik oli korras. Selles paketis on kaheksa analüüsi, kuid nagu tagantjärgi selgub – ei mõõdeta veresuhkrut.
„Mõtlesimegi, et kui analüüsid on korras, küllap see on koolistress. Tal tuli ka juukseid palju peast, kõik klappis stressiga. Ta oli väga kohusetundik laps,“ meenutab ema.
Suvel torkas talle silma, et tütar on liiga kõhn – kui 167 cm pikkune Heidi astus kaalule, näitas see vaid 43 kilo.
„Ta ehmatas ise ka ära, sest oli enne kaalunud 50 kilo. Kuidagi märkamatult oli kaal langenud. Põhjuse panime selle arvele, et kuna ta elas omaette, siis sõi nii nagu juhtus, ebaregulaarselt.“
Nad läksid siiski toitumisnõustaja juurde ja Heidi võttiski kilo juurde. Kristale tundus, et nad tulevad selle murega toime.
Nüüd sai aga Krista aru, et sümptomid – väsimus ja kaalulangus – olid tõenäoliselt põhjustatud diagnoosimata diabeedist. Lihtsalt veresuhkrut polnud lapsel keegi varem mõõtnud. Diabeedi üks esimesi tunnuseid on suurenenud janu, kuid sedagi oli raske märgata. Tänapäeval on kõigil veepudelid kogu aeg kaasas, nii ka Heidil.
„Ja kui sa palju jood, siis käid ka sagedasti tualetis. Me ei osanud neid asju kokku viia,“ sõnab Krista.
Tuleb välja, et võid nii elada, et ei saa arugi, et sul see haigus on.
Talle meenus, et kui nad läksid viimati Heidiga koos trepist alla, siis tüdruk naeris, et „ma olen nagu vana inimene, igalt poolt valutab“.
8. septembril tegi Krista tütrele ettepaneku minna perearsti juurde, et teha analüüsid, aga nad ei jõudnud seal veel ära käia.
Nüüd, 16. septembri õhtul haiglas oli tema süda rahul: analüüsid on tehtud ja lapse tervisemured saavad lõpuks lahenduse.
„Tuleb välja, et sa võid nii elada, et ei saa arugi, et sul see haigus on,“ imestab Krista.
Võib vaatama minna
Umbes kümne paiku õhtul lubati emal ja vennal Heidit vaatama minna, tüdruk oli sisehaiguste osakonna intensiivravipalatis. Krista pani tähele, et Heidi hingab raskelt, justkui hingeldab. Seda kiirabiautos polnud. Kui tüdruk võttis väikese tüki Caesari salatist, hakkas ta kohe oksendama.
Arsti palvel punus Krista tütrel juuksed kinni.
„Heidi oli kärsitu, tahtis, et ma kiiremini teeks, ta oli pikali ja kurtis tugevat pea- ja kõhuvalu. Arst ütles, et võimalik, et tal on ka äge pankreatiit, seda ei tea hetkel,“ meenutab ema.
Samuti kinnitas arst nüüd, et Heidil on tõepoolest ketoatsidoos, ta peab saama palju vedelikku. Krista nägi, et lapse kohale riputati mitu tilgutit.
Ühel hetkel paluti emal ja vennal siiski lahkuda. „Arst ütles, et Heidil hakkab vaprus kaduma, ta paraneb kiiremini, kui pere on eemal.“
Hilisõhtul, juba kodus olles, sai Krista kõne tütre telefonilt. Sellega helistas arst, kes teatas, et Heidi viiakse üle kõrgema astme intensiivravipalatisse anesteesiaosakonda, kus teda valvatakse.
Krista uinus teadmisega, et tema lapse haigus on kontrolli all.
Kummaline vaikus
Kella kümne paiku hommikul tundus Kristale imelik, et Heidi, kes endast alati märku annab, vaikib. Ta helistas igaks juhuks haiglasse, et uurida, kuidas öö möödus.
„Kui lõpuks kolmandal telefoninumbril helistasin, siis kuulsin, kuidas toru anti üle sõnadega „ema helistab“. Aimasin halba. Ja siis rääkis minuga range häälega meesarst, et mul on teile väga halvad uudised. Kas te istute?“
Krista kuulis nüüd, et tema tütar on raskes seisus. Lapsel tekkis ajuturse, ta oli langenud koomasse ja oli parajasti reanimobiiliga teel Lastehaiglasse.
„Kas ta võib surra?“ küsis Krista.
„Jah, see võib nii minna,“ sõnas arst.
Kogu Heidi suur pere hakkas nüüd eri kohtadest Lastehaigla poole liikuma.
Umbes kell üksteist jõudsid esimestena haiglasse Krista ja tema abikaasa Tarmo.
Nad kohtusid haigla fuajees Mari-Liis Ilmojaga, Tallinna Lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhatajaga. Ta juhatas nad neljandal korrusel asuvasse intensiivravipalatisse Heidi juurde.

Krista mäletab, et Heidi oli mässitud tekkide sisse ja paistis vaevu välja hingamistorude ja -aparaatide vahelt. Neile öeldi, et aparaadid hingavad lapse eest, ravimid hoiavad vererõhku.
„Kui ma last nägin, siis... siis ma tundsin, et tema hinge seal kehas enam ei ole,“ on emal selgelt see hetk meeles.
Ilmoja selgitas, et Heidil on ajutüve pitsumus, mis on ajusurma kaudne tunnus.
Krista ütleb, et ta pole kunagi tütre pärast pidanud muretsema, sest Heidi oli alati olnud tubli laps. Ja süda oli tal õiges kohas.
Algklassides käies nägi Heidi kord vanalinnas haavatud kajakat. Õpetajad ütlesid, et see on looduse ringkäik, midagi pole teha, kuid Heidi ei leppinud sellega. Ta jooksis lähedale ema töö juurde ja nõudis päästjaid.
„Ja päästjad tulidki! Panid kajaka karbi sisse ja viisid ära,“ mäletab ema.
Heidi oli alati aktiivne ja liikuv, luges palju, peamiselt inglise keeles. Suvel kinkis ema talle eestikeelse „Jane Eyre’i“, et ta loeks ka emakeeles.
Heidit saatis edu nii tantsuvõistlustel kui nuputamisvõistlusel. Aga kõige uhkem oli ema Heidi üle lasteaia lõpupeol. „Kõigile anti heeliumiga õhupall, nad said selle midagi soovides taevasse lennutada. Ühel tüdrukul lendas pall varem õhku, ja Heidi andis oma palli tüdrukule.“

Elu kelleski teises
18. septembri hommikuks oli arstidel selge, et Heidi aju on surnud.
Kahel korral diagnoositi Heidi ajusurma eri testidega perekonna silme all.
Ühel hetkel küsis dr Ilmoja, kuidas nad suhtuvad elundidoonorlusse. Kas Heidistki võiks saada elundidoonor?
Krista ütleb, et dr Ilmojaga rääkimine oli perele väga oluline. Nad poleks uskunud, et üks arst võib olla nii oskuslik hingehoidja. Ja nad olid hetkegi mõtlemata nõus, et keegi teine saab nende tütre organite abil oma elu pikendada.
Heidi ema usub kindlalt hinge surematusse – keha, mis Heidist maha jäi, võib võrrelda vana mantliga, mida Heidi enam ei vajanud.
Kell 14.39 kuulutati Heidi surnuks. Väliselt ei muutunud midagi. Tütre rindkere liikus ikka hingamisaparaadi rütmis ja monitor näitas südametegevust. See jätkus seni, kuni vajalikud organid olid eemaldatud.
„Minu jaoks oli oluline, et Heidi jäi sinna aparaatide külge. Ma poleks suutnud taluda seda hetke, et nüüd ongi vaikus. See on meile väga oluline teada, et Heidi süda lööb kellegi teise kehas edasi,“ lausub Krista.
Kui nad haiglast lahkusid, olid neil kõrvus dr Ilmoja sõnad: „Heidi läks rongi peale. Kes jaama jäävad, need alati igatsevad. Aga rongile minejat ootavad juba uued seiklused.“
Mis ikkagi juhtus?
Mis aga juhtus Heidiga öösel pärast seda, kui tema ema lahkus haiglast? Pere seda ei tea. Ükski Ida-Tallinna keskhaigla arst, kes tol ööl Heidiga kokku puutus, ei ole perega enam ühendust võtnud.
„Oleks olnud lugupidav nii meie kui Heidi suhtes, et haigla oleks ise meiega ühendust võtnud ja öelnud, mis juhtus. Praegu jääb mulje, et see juhtum on pühitud vaiba alla,“ on Krista nõutu.
Teaduskirjanduse järgi võib ketoatsidoos noore inimese jaoks olla surmav, kui veresuhkru taset langetatakse liiga kiiresti. Lapse aju ei talu palju vedelikku ja tüsistusena tekib ajuturse. Kas see juhtus ka Heidiga, pole teada.
ITK ravijuht Kai Sukles avaldab perekonnale siirast kaastunnet Heidi kaotuse puhul. „Võtame seda juhtumit väga tõsiselt. Saame anda kogu info perekonnale juhtumi käsitluse analüüsimise järel, mida teeme nii ITK-s kui ka koostöös Lastehaigla kolleegidega. ITK palub vabandust perekonna ees, et sõnum tütre seisundi halvenemisest ja teise haiglasse üleviimisest jõudis pereni viivitusega.“
35 aastat endokrinoloogina töötanud dr Einberg – kes küll Heidi juhtumiga pole seotud – ütleb, et tal on väga kahju, et esmasdiabeediga noore elu päästa ei õnnestunud. Einberg loodab, et Heidi juhtum muudab lapsevanemad ja lapsed diabeedist teadlikumaks ja nad pöörduvad juba esmaste haigustunnustega perearsti poole, et veresuhkrut kontrollida.
Miks 1. tüüpi diabeet tekib, pole arstidelegi täpselt teada.
„Kuid me teame, et inimesel kahjustuvad kõhunäärme insuliini tootvad rakud. Kahjustus kõhunäärmes tekib aeglaselt ja haiguse sümptomid tulevad alguses hiilivalt.“
Esmasteks suhkruhaiguse tunnusteks on joogijanu ja tavapärasest sagedasem urineerimine. Tasapisi hakkab kaal langema vaatamata sellele, et süüakse normaalselt või isegi palju.
Einberg möönab, et teismeliste puhul ongi suhkruhaiguse sümptomeid vahel raske märgata.
Elu tähistamine
Heidi ärasaatmisele järgnes koosviibimine Õismäel asuvas prantsuse stiilis kohvikus Cafe Lyon. Heidile meeldis seal käia ja üle kõige maitsesid talle makroonid.
Perekond soovis, et Heidi sõbrad tunneksid end hästi ja eelkõige saaksid tähistada elu.
Tänulehele pandi Heidi värviline foto koos kolme luuletusega, üks neist Heidi enda oma.

Paljud Heidi asjad, millega ta septembris venna juurde kolis, et koolile lähemal olla, olid veel lahti pakkimata.
Kui ema vaatas kastidesse, oli seal palju raamatuid. Selgus, et Heidi oli alla jooninud talle olulisi kohti, kirjutanud ääremärkusi ja pannud järjehoidjaid.

Kui Krista sõbranna võttis kätte esimese ettejuhtuva raamatu, osutus selleks Jennifer Niveni romaan „Kõik helged kohad“. Raamatut juhuslikult lehelt avades ilmnes, et Heidi oli alla jooninud järgmised read: „Olemas on vaid praegune hetk // Keegi meist ei tea, kui kaua meil on aega, võib-olla veel kuu, võib-olla viiskümmend aastat – mulle meeldib elada nii, nagu oleks mul ainult need kaks päeva.“
***
Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka Ekspressi äpp!
***