Paarsada aastat tagasi peeti eestlasi veel pooleldi metslasteks

Raamatu „Eestlaste endeemilistest haigustest“ järjekordne trükk meenutab hüpoteesi, et eestlaste joomapahe põhjus on vastik kliima.

Karl Ernst von Baeri „Eestlaste endeemilistest haigustest“ põhjustas ilmumise järel palju elevust. Mitte vist nii palju 1814. aastal kirjutamise aegu, kui 1976. aastal Loomingu Raamatukogu eestikeelses tõlkes (originaalis ilmus tekst ladina keeles). Nagu Andrei Hvostov järelsõnas meenutab, saaks austatud teadlasele tänapäeval kergesti külge kleepida kolonialisti ja orjapidaja sildi, kui eestlaste viha baltisakslaste vastu poleks praeguseks juba mõnevõrra lahtunud.

Teisalt võib Baeri nimetada lausa estofiiliks, sest ta oskas eesti keelt, kiidab raamatus maarahva liikuvat eluviisi ja heidab kaasparunitele ette vaimupimedust kohalike elulolu tundmisel. Ega Baer muidu poleks vist Eesti Vabariigi kahekroonilisele jõudnud, kuigi teeneid oli tal teisigi. „Põhjala Humboldt“ ja embrüoloogia rajaja töötas pikalt Königsbergi (praegune Kaliningrad) ülikooli professorina, hiljem Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemia professorina ning osales mitmetel ekspeditsioonidel, olles ka Vene Geograafiaseltsi üks asutajatest. Tartu ülikoolist arstiteaduse diplomi saamiseks kirjutatud doktoritööd „Eestlaste endeemilistest haigustest“ ta hilisemas elus kuigi kõrgelt ei hinnanud.