„Filmis laiutab vanemate ja lapse vahel mõistmatuse tühimik, justkui seesama tunnel või mittekoht, mille motiivi filmis korduvalt näeme. Vanemad tahavad lapsele parimat, neid teeb tunneli teisel pool toimuv murelikuks, ema-tegelast isegi meeleheitlikuks. Mingi hetk tuleb kontroll võsukese üle loovutada, sest kui sa tõeliselt kedagi armastad, oleks õigem tal minna lasta – nagu teeb Valentina Saar (Maria Klenskaja) Leida Laiuse sarnase temaatikaga filmis „Varastatud kohtumine“ (1988). „Emalõvis“ on aga panused kõrgemad ja on moraalselt küsitav, mil määral sekkuda noore inimese eraellu ja takistada tema lävimist sellise seltskonnaga – paras dilemma ka vaatajale.“