ARVUSTUS | Kui Armin Kõomägi pakuks lahendusi, poleks ta ilmselt kirjanik

Mae Lender luges Armin Kõomägi „Taevast“, mille peategelane sarnaselt Brüsseli euroametnikega talupojatarkusest ja rahvusromantikast vabaneb.

„Taevas“ algab esmapilgul tavalise Eesti mehe Artur Sepa lennuga Brüsselisse. Ent nii nagu igal esmaspäeva hommikul kell 7.20 Brüsseli poole suunduva lennuki pilvevatti kadumisega juhtub midagi meie euroametnikega, juhtub see ka Arturiga. Temast saab Arthur Smith, jamesbondiliku välimusega mees, kes järgnevatel lehekülgedel lendab maailmas ringi, seljakotis pass, telefon ja pool miljonit eurot. Muidugi sularahas, temani rahapesu andmebüroo ja hiljem EList väljumisel tollikontroll ei ulatu.

Brüsseli poole lendajail näivad nii mõnigi kord kaotsi minevat minevik ja mälestused, ununevat oma rahvas, keel ja meel. Mõni unustab koguni oma pereliikmed, nagu lähiminevikust hästi teame. Nii juhtub ka Arturiga. Selles on Kõomägi olnud prohvetlik – taas! Tema 2015. aasta romaanivõistluse võidutöö „Lui Vutoon“ flirtis nurkapidi mõne aasta pärast koroonapandeemia ajal kaubanduskeskustes vastu vaatava pildiga. Tõsi, kui „Lui Vutoonis“ on tegevuspaik ja tegelaste arv piiratud, siis „Taevas“ on minategelase jalge all suur osa maakerast ja tegelasgaleriigi vastavalt kirju.