Näitleja Grete Jürgenson: peab katsuma fookus enda nabalt muudele nabadele juhtida
(16)Kas teile on tuttavad sellised tunnete terminud nagu etterath, watashiato või hiybbprqag? Veidraid kahetsustermineid ja nende poeetilisi tähendusi näitleja Grete Jürgensoni elus ja lavastuses „Abrakadabra“ kaardistab Katariina Libe.
26. oktoobril esietendus Tartu Uues Teatris Johan Elmi lavastus „Abrakadabra“, milles teeb kaasa teatriga veidi rohkem kui aasta tagasi liitunud Grete Jürgenson (30). Lavastuse alusmaterjal on John Koenigi teos „Dictionary of Obscure Sorrows“ (lavastuse autori tõlkes „Ähmaste kahetsuste sõnastik“), mille puhul on tegemist sõna otseses mõttes sõnaraamatuga, poeetilise kogumikuga sõnadest, mis tähistavad tundeid, mida oleme vast kõik kogenud, aga pole seni osanud sõnadesse panna.
Koenigi uudissõnu saab lugeda ka veebilehelt dictionaryofobscuresorrows.com. Satun seda lehitsedes sedavõrd suurde vaimustusse, et otsustan ka näitlejannale sööta ette oma lemmikuid.
Etterath – tühjusetunne pika ja vaevanõudva protsessi järel – peale kooli lõpetamist, operatsiooni või oma pulmi –, mis tekitab kergendusetunnet, et pingutus on läbi; aga samas paneb igatsema pinget, mis andis su elule sihi.
Kas peale esietendust tunned etterath’i?
Jaa, täiega. Loomulikult elab lavastus siis edasi ja kohtub publikuga, aga mingi kulg on ka läbi saanud. Mida lähedasem, isiklikum ja olulisem see protsess mulle on olnud, seda tugevam see tunne on. Ma tegelikult naudin seda väga. Oled tühjust täis ja samas on see kerge, vaba, klaar.
