„Varju“ potentsiaal jäi kasutamata. Kuigi materjal lubab, ei julgetud Liivi tõeliselt meeldejäävaks teha

Juhan Liiv jääb „Varjus“ kõrvaltegelaseks ja detektiiv-Liiv on komistuskiviks ajaloolise Liivi mõistmisel, leiab Joosep Ehasalu.

Jaak Kilmi uues põnevusfilmis „Vari“ näeme hullumajast pääsenud Juhan Liivi 19. sajandi lõpu tsaariaegses Eestis mitte eeskätt luuletaja, vaid detektiivi rollis. Tekitas põnevust, kuidas Eesti üks tuntumaid poeete sellises käsitluses meie ees avatakse. Kas näeme ärplevat, agressiivset antikangelast või midagi Hongkongist pärineva Johnnie To ja Wai Ka-Fai „Mad Detective’i“ (2007) kastmes? Või avatakse Liiv meile sootuks uue nurga alt: varielu kupeldajana ja keegi tema hoolealustest – leedi Mesipuu? – leitakse surnuna mõnest seninägemata dimensioonist?

„Varjus“ sähvatab siin-seal kirjeldatud potentsiaal küll läbi, aga kahjuks on laias laastus mindud üpris tuttavat rada mööda. Mõneti mõistetav, sest rahvuspoeediga ei tohi ju ometi hooletult ringi käia. Isiklikult arvan, et võib küll, hull tegelane väärib hulle ideid. Kui Abraham Lincoln võib olla vampiirikütt, siis miks ei võiks Juhan Liiv olla detektiiv?