Kui algajad koomikud end proovile panevad: „Ühe korra käisin, no väga õudne oli!“

Märt Belkin uurib, miks käib sadakond inimest regulaarselt ennast rahva ees tasuta tolaks tegemas – ning missugune on Eesti huumorikultuuri kõige toorem ja hirmuäratavam osa: avatud mikrofoni õhtud.

Open mic – avatud mikrofoni õhtu – ei ole etendus. Sinna võib teoorias tulla igaüks, kui ruumi jagub. Enne tuleb nimi kirja panna. Tihti on open mic’i õhtu väga halb.

Kogenud koomikute jaoks on see trenn. Saab järgi proovida: kas mõni nali töötab või ei tööta, kas vajab lihvimist.

Publikut hoiatatakse selle eest õhtu jooksul mitu korda. Lavale ei tule valmis lihvitud materjal, vaid kvaliteet varieerub. Ka tipud võivad põruda. Piletit pole, pärast käib ringi ämber, kuhu saab soovi korral raha jätta.

„Kui sa tuled selle mõttega, et nägin neid tüüpe Vene kultuurikeskuse laval, nüüd lähme...“ ütleb Popov ja täiendab: „Siis sa nutad pärast. Peadki nutma! Inimesed teevad keldris trenni.“

„Osal inimestest on ootused – tulen heale sõule,“ lisab Vaida. „Seda ta ei ole. Peabki olema rabe, käima üles-alla. See on kogu asja võlu.“

Teatrilavasid välja müüv koomik võib avatud mikrofoni õhtul võimsalt põruda. Esimest korda tulnu võib rahva poolsurnuks naerutada. Kõike võib juhtuda.