HEIDIT KAIO MAAILM | Lõksus. Alkoholist ja anonüümsuse silmakirjalikkusest

„Mitte kuhugi ei ole abi saamiseks pöörduda,“ ütleb enda alkoholitarbimise kohta 45aastane Birgit, ametilt õpetaja. „Surnuks joomise tsüklistidele on anonüümse abi kohad olemas, aga minusugune valge põllega tädi on lõksus.“

Valmistades ette artiklisarja eestlaste alkoholitarbimisest, kütan nädal aega iga pooleteise tunni järel uuele kohtumisele. Olen kogunud kokku hunniku inimeste lugusid, mis lähiajal Delfis – „Heidit Kaio maailmas“ – ilmuvad.

„Oleme mehega joonud kümme aastat jutti igal õhtul kumbki pudeli veini. Kunagi alustasime muidugi ühe klaasiga. Uni on meil normaalne. Hommikul pohmelli pole. Kõik on nagu korras, aga tegelikult ei ole... Genka laulis midagi nii. Ilma enam ei saa. Lihtsalt aju teeb trikke. Hommikul mõtlen, et täna ei joo, ja mingi kella nelja ajal avastan end kohaliku Coopi veiniriiuli eest. Aga kellele ma sellest räägin? Kust ma abi saan? Perearstilt? Nalja teed!“ jätkab Birgit.