Kui palju on agressorriigil Eesti piiride taga tegelikult sõjalist võimekust? Kuidas läheks see käiku, kui Vene väed Ukrainast vabanevad?

Eesti Ekspress otsis üles kõik Venemaa sõjaväebaasid, mis jooksevad arktilisest Murmanskist lõunasuunas, mööda Eesti ja Läti piire kuni Kaliningradini välja.

Seejärel lisasime kaardile Venemaa vasallriigi Valgevene sõjaväebaasid. Valisime välja 24 olulisemat asupaika ning tellisime neist värsked satelliidifotod, et võrrelda neid ülesvõtetega enne täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Liigu alloleval kaardil kursoriga / vajuta sõrmega baaside nimedele, et näha nende kohta lisainfot.

Satelliidipilte aitas analüüsida uurimisasutus OSINT For Ukraine. Seejärel palusime sõelale jäänut hinnata ning kommenteerida endistel ja praegustel Eesti, Leedu, Poola ja NATO tippsõjaväelastel.

Valminud tulemus on kõige detailsem seni avalikkuse ette jõudnud analüüs, milline on Venemaa sõjaline oht Eestile praegu ning kuidas me sellele vajadusel vastu astume.

Kuidas see lugu sündis?

Artikkel sündis Eesti Ekspressi, Leedu Rahvusringhäälingu (LRT) ning uuriva ajakirjanduse keskuste Frontstory.pl (Poola) ja VSquare.org (Kesk-Euroopa) koostöös. Satelliidifotode analüüsimisel aitas meid analüüsikeskus OSINT For Ukraine.

OSINT (lühend väljendist open source intelligence) tähendab avalike allikate abil info kogumist, töötlemist ja analüüsimist.

Maailma suurimaid satelliidifotosid pakkuvaid ettevõtteid Planet Labs (Planet.com) tegi meie valitud sihtkohtadest värsked satelliidifotod. Projekt valmis Investigative Journalism For EU (IJ4EU) grandi toel.

I – Ukraina armid vene karu näos

Ka siis, kui vaadata Venemaa sügavusse ühe ATACMSi raketi laskeulatuse ehk kuni 300 kilomeetri kaugusele piirist, on idanaabri lääneosa sõjalisi objekte täis nagu sügisene mets seeni.

OSINTi entusiastid on seal kaardistanud kaugelt üle saja objekti: üksikutest armetus seisus radaripositsioonidest tühermaal kuni alevi mõõtu sõjaväelinnakuteni, kus kontrollitud sisekliimaga angaarides hoitakse Iskanderi ballistilisi rakette. See võrgustik on külma sõja pärand, mida Putin elus hoiab.

Alustame headest uudistest. Satelliidifotod paljastavad, et paljud Eesti-lähedased Vene sõjaväebaasid on mõne aasta tagusega võrreldes veetud pooltühjaks.

Ekspress tuvastab mitmete baaside satelliitülesvõtteid ajas võrreldes, et kadunud on valdav osa tehnikast, mida lageda taeva all hoiti.

Seal, kus varem seisid sadade kaupa tihedas rivis tankid, soomustransportöörid, juhtimispunkti masinad ja Kamazid, on tänavu näha paljas maa. Me ei saa täie kindlusega öelda, et kõik need on viidud Ukrainasse. Osa võib olla garaažides, osa muudes väeosades. Kõnekas on, et ka väesosas palgatööl käivate sõjaväelaste erasõidukeid on väeosade parklates tihti tunduvalt vähem.

GUSSEVI KADUNUD MASINAD: Kaliningradi oblastis Gussevi linnas asuvas 18. motolaskurdiviisi baasis seisab 2024. aastal (paremal) oluliselt vähem sõjamasinaid kui kaks aastat varem ehk pool aastat pärast Ukraina sõja algust (vasakul). Toona oli garaažide ümbruses peamiselt Kamazi ja Urali veokeid, aga ka BMP-1 jalaväe lahingumasinaid. Kas kõik need on praeguseks viidud katuse alla, Ukrainasse või mujale, ei ole võimalik öelda. Rahvusvahelise Sõjauuringute Instituudi raportite andmeil on diviisi nähtud tegutsemas Ukrainas.

See on hästi nähtav näiteks Pihkva sõjaväelennuväljal, 35 kilomeetri kaugusel Saatse saapast. Seal baseeruvad 76. õhudessantväe diviis ja 2. Spetsnazi ehk erivägede brigaad – kurikuulsad kiirreageerimisüksused, mida agressor kasutaks esimeses järjekorras, kui vaja kriitilisi asukohti vallutada, Kiievi vallutamise katse puhul ka riigijuhte ja muid olulisi isikuid vangistada või tappa.

Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg toob näiteks, et kui Putin ründaks Eestit NATO survestamiseks, oleks 76nda ja 2. Spetsnazi ülesanne tõenäoliselt hõivata mõni võtmetähtsusega objekt või vallutada üleoleku näitamiseks näiteks sõjaväebaas. „Samas võivad nad ka paralleelselt proovida kommunikatsiooni- ja andmekeskusi rünnata, hõivata, saboteerida või siis VIPe rünnata, sarnaselt tapanimekirjadega Ukrainas,“ lisab ta.

Eesti ala täiemahulise okupeerimise katse korral võiks neid üksusi eeldatavalt kasutada lennuväljade või strateegiliselt tähtsate objektide hõivamisel, et sinna saaks paigutada Vene õhutõrje.

Kui Planet Labsi satelliit tänavu juunis Pihkva baasidest üle lendab, on lennuraja asfaldis endiselt aimata põlemisjälgi. Need söövitasid sinna ukrainlased, kes mullu 29. augusti öösel juhtisid 700 kilomeetri kauguselt Vene sisemaalt sealsele lennurajale drooniparve. Alanud tulemöllus hävis kaks transpordilennukit Il-76 ja sai kahjustada veel kaks. Venelased pidid alles jäänud õhumasinad kaugemale itta viima.

Droonirünnakul oli oluline tagajärg ka diviisi väljaõppele – kui enne oli baaside valve pigem tagasihoidlik, siis pärast mõistmist, et ka Pihkvas on Vene väed ukrainlaste ründeulatuses, on ajateenijatele antud käsk baasis patrullida. See vähendab aga tuntavalt sisulise väljaõppe aega.

Tabamus Pihkvas oli ukrainlastele sümboolne: just sealt tõusid 2022. aasta 24. veebruaril lendu 18 lennukit Il-76, et viia tuhatkond eliitdessantnikku Kiievi külje all olevat Hostomeli lennuvälja vallutama. Rünnak löödi toona tagasi nii ukrainlaste vastupanu kui ka Eesti sõjaväeluure vihje abil. 76. ründedessantdiviisi üksused maandati Valgevenes. Sel episoodil oli suur roll selles, et Kiievit ei vallutatud.

Üksus paisati järgnevatel kuudel tavalahingülesannetesse ja kandis suuri kaotusi. Eesti sõjaväeluure hinnangul on Pihkva baasi sõjavõimekusest tänaseks alles umbes 30 protsenti.

Diviisi kvaliteedi allakäik on jäänud silma ka rahvusvahelisele ajakirjandusele. 2024. aasta aprillis küsiti ajakirjas Forbes, kuidas saab pidada koorekihiks diviisi, mis kasutab lahingus 70aastaseid tanke. Nimelt olid Ukraina droonid filminud, kuidas 76. õhudessantdiviis läks lahingusse mitte tavapäraste T-72 või moodsate T-90 tankidega, vaid 1950ndatest pärit tankidega T-55.

Suur osa diviisi võimekusest näib olevat kadunud sõna otseses mõttes mulla alla. 2012. aastal rajatud matmisala Pihkva sõjaväekalmistul on jõudsalt kasvanud.

Ukrainlaste relvad on tabanud teisigi baase meie lähistel. Näiteks Kagu-Eestist vähem kui 80 kilomeetri kaugusel paiknevat Ostrovi lennuvälja ja 150 kilomeetri kaugusel asuva Soltsõ lennubaasi lennurada, mida kasutavad relvade ja kütuse laadimiseks Ukrainat ründavad pommitajad. Ukraina on andnud lööke ka teisele poole Peterburi jäävatele sõjaväebaasidele.

Kuigi Venemaa pumpab sõjamasinasse igal aastal triljoneid rublasid, siis erinevalt Kaliningradist ja Valgevenest pole Baltimaade-tagustes baasides suurt arendus- ja ehitustegevust toimunud. Kaliningradis toimuvast kirjutame pikemalt allpool.

See on kokku kõnekas. Tühjad baasid NATO idapiiri ääres tähendavad, et Putini jutt NATO ründeohust kui Ukraina sõja ühest põhjusest on täiesti õõnes. Mingit rünnakut Lääne suunalt, milleks valmistuda tuleks, ei usu ka Kreml ise.

II – Euroopale suunatud Iskanderid

Sellega head uudised aga ka lõpevad. Nimelt tuvastab Ekspress satelliidipiltidelt mitu Balti piiride tagust väeosa, kus käib aktiivne tegevus. Need on paigad, kus treenitakse ja pannakse rongidele sõjaväeüksusi, mis koos uue või taastatud tehnikaga Ukrainasse rindele sõidavad. Või õhuväebaasid, mida kasutatakse hävitajate tankimiseks ja relvastamiseks enne lende Ukrainasse.

Satelliidipiltidelt paistab, et osa tehnikast on tuttuus. See seab küsimärgi alla laialt levinud arvamuse, nagu oleks Vene armee käsutuses vaid NSVLi-aegsed varud.

Näitame pilte teiste seas endisele kaitseväe juhatajale Martin Heremile. Kui algselt on piltidelt selgelt näha, et pärast 2022. aasta veebruari on baaside masinapargid tühjenenud, siis 2024. aasta suveks on Kamazid, tankid ja soomusautod jälle platsis.

„Järelikult on neil päris hea taastamisvõime. Eto sovsem ne horošo (see pole üldse hea – vene k),“ mõtleb Herem ühel hetkel valju häälega.

Eesti piirist kõigest 120 kilomeetri kaugusel, poolel teel Peterburist Pihkvasse, asub Luuga linn, mis on Vene armee üks suuremaid ja Eesti jaoks kriitilisemaid sõjaväekeskusi. Muu hulgas asub Luugas brigaad, mille käsutuses on siiani 12 Iskanderi raketisüsteemi. Nende laskeulatus on 500 kilomeetrit ehk Luugast kuni Sõrve sääreni.

Luugat on alates 2014. aastast tugevalt kaasajastatud. Iskanderi raketid ja nende transpordiks vajalikud masinad seisavad uutes kontrollitud sisekliimaga punkrites. Samas on olemas ka korralik õhutõrjevõimekus. Viimase puhul tasub aga silmas pidada, et ka Ukrainas ei kasuta venelane õhutõrje või laevatõrje rakette nende algse kasutusotstarbega, vaid tulistab neid tsiviilobjektide pihta. Sellises kasutuses on raketid küll vähem täpsed, kuid suudavad siiski korralikult kahju tekitada. Selliseid „õhutõrje“ punkte on Eesti piiri taga aga väga palju.

Luugas toimuv pole Eesti kaitseväele võõras. Sealseid sõjaväebaase ümbritsevad hiiglaslikud polügoonid. Need on mõeldud eeskätt venelase lemmikrelvaliigi – suurtükiüksuste väljaõppeks.

Nagu paljudesse Vene baasidesse, kus tegu rasketehnikaga, jooksevad ka Luugasse head raudteeühendused. Eesti kaitsevägi tuvastas alles tänavu mais, kuidas Luugas laaditi rongidele pataljoni jagu iseliikuvaid haubitsaid 2S19 Msta-S ja 2S1, mis seejärel Ukrainasse liikusid. Pärast seda, kui masinad rindel pihta said või sõjasaagiks langesid, leidsid ukrainlased üllatusega, et haubitsad olid valmistatud alles tänavu.

Vestlustes Eesti kaitseväe juhtkonnaga on ukrainlased rehkendanud, et agressor on rindele toonud 640 tuttuut liikursuurtükki, peamiselt Msta-S või 2S43 „Malva“. Läänes arvatakse, et ülikiire juurdetootmine on saanud võimalikuks, kuna 2022. ja 2023. aastal õnnestus venelastel keset rahvusvahelisi sanktsioone importida Taiwanist suurem hulk metallitöötlemiseks tarvilikke CNC-pinke. Need tööstuslikud arvutiga täppisjuhitavad trei- või freespingid töötavad nüüd täistuuridel Putini sõjamasina heaks.

Aktiivne väljaõpe ja uued masinad torkavad satelliidipiltidel silma ka Peterburist loodes, Soome piiri äärses Kamenkas, linnulennult 100 kilomeetri kaugusel Narvast. Baas on koduks 138. motolaskurbrigaadile.

Kui 2022. aasta ülesvõttel oli baas tühi, siis tänavu juunis jäi satelliidipildile, et viimaste kuude vältel on sealsele väljaõppealale püstitatud ligi 120 telgist koosnev linnak umbes 2000 sõdurile. Samal ajal on baasi tehnikaalale tekkinud 30–40 uue värvikattega veoautot ja kergsoomukit ehk pataljoni manööverüksused. Nagu teisigi baase ühendab Kamenkat raudtee, millega hõlbus väljaõpetatud üksusi edasi liigutada.

2022. aasta lõpus tegi Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu avalikuks sõjaväereformi kava. Selle peamine lubadus oli kasvatada armee 2026. aastaks 30 protsendi võrra 1,5 miljoni sõdurini. Et plaan järgnes vahetult Soome ja Rootsi NATOga liitumise otsustele, näebki see ette sõjajõudude kasvu just meie lähistel.

2022. aastal deklareeris Venemaa, et tal on Lääne sõjaväeringkonnas ligi 120 000 sõjaväelast ja 1000 tanki.

Vahetult Eesti suunal on venelastel 6. üldvägede armee. See koosneb reast üksustest, mille kroonijuveelid ongi eelmainitud 138. motoriseeritud jalaväebrigaad Kamenkas (u 4000 sõdurit) ja 25. motoriseeritud jalaväebrigaad Luugas (üle 3000 sõduri) koos sealsete raketiüksustega.

Lisaks asuvad Eesti piiri taga juba tutvustatud õhudessantvägede väejuhatusele alluv 76. ründedessantdiviis ja otse GRU-le alluv 2. Spetsnazi brigaad Pihkvas ning hulk pisemaid õhu- ja tagalatoetusüksusi.

Kui praeguseni oli see kokku 19 000 sõdurit, siis reformi järel see kahekordistub. On tõenäoline, et 138. ja 25. brigaad muudetakse diviisideks. Soome vastu on kavas formeerida 44. armeekorpus staabi asukohaga Petroskois. Meist lõunasse jääva suuna eest vastutab aga 1. tankiarmee, mis peaks tegutsema koos Valgevene üksustega, näiteks Suwalki koridori ära lõikamisel.

„Venemaa juhtkond näeb vajadust naasta massiarmee kontseptsiooni juurde selleks, et jätkata sõda Ukraina vastu ning olla valmis võimalikuks konfliktiks NATOga,“ hindas tänavu veebruaris Eesti välisluureamet.

Nii on venelastel otse Eesti piiri kõrval maaväeüksused koos soomustehnikaga ning õhudessantväelased ja eriüksuslased, keda kopteritega kiiresti ükskõik mis punkti lennutada. Meie kõrval on Iskanderitega varustatud raketivägede baasid. Mis tahes rünnakustsenaarium näeb ette ka õhuväe kaasamist.

Eestist mõnesaja kilomeetri kaugusel asuvad lisaks Pihkva lennuväljale ja seda toetavale Ostrovi helikopteribaasile ka näiteks Soltsõ lennuväebaas, erinevate ründehelikopteritega Puškini baas Peterburi all ja samuti Peterburi lähistel asuv Siverski pommitajate baas.

Üks suuremaid on aga Äänisjärve ääres Petroskoi lähistel asuv Bessovetsi baas. Laiema, kogu NATOt hõlmava konflikti puhul oleks Bessovetsist tõusvad lennukid kõikjal üle Läänemere segadust külvamas.

Piiratuma mastaabiga maismaaoperatsiooni korral, mis puudutaks vaid Baltimaid – seda peetakse tõenäoliseimaks stsenaariumiks –, oleks õhuväe kese ilmselt Moskva ja Peterburi vahel asuval Hotilovo lennuväljal.

Hotilovo õhuväebaasi tähtsust näitab ka see, et selle kõrval asuvad väga suured laskemoonalaod. Satelliidifotodelt avastasime, et alles sellel aastal rajati samasse moodne uus ladu.

III – Vene sõjaeelarve mitmekordistub

„Ma ei arva, et Venemaa ründaks Eestit homme,“ ütleb Ekspressile erukindral Ben Hodges, ja lisab: „traditsioonilises mõttes“. Hodges juhtis varem USA maavägesid Euroopas, seega on Venemaa sõjavõimekuse nüansid tema leib. Küll aga ei pea ta Venemaa sõjalist ohtu Eesti ja teiste Balti riikide vastu hüpoteetiliseks, vaid väga reaalseks.

„Venelased juba on meie vastu selgelt sõjas, isegi kui me sellest ise aru ei saa,“ räägib ta ja toob näiteks merealuste kaablite lõhkumise, sabotaažiaktide korraldamise üle Euroopa, õhuruumi rikkumised, küberrünnakud ja häkkimised. Selliste operatsioonidega testib Venemaa läänt: kuidas nad reageerivad? Ja kui ei reageeri, muudab see Venemaa julgemaks.

„Iga korraga, kui [venelaste] tiibrakett või droon lendab läbi Poola või Rumeenia õhuruumi ja me sellele ei reageeri, on see venelastele signaal,“ leiab Hodges.

Sõjaks peab Eesti valmis olema eelkõige siis, kui Ukraina kaotab või – Hodgesi sõnade järgi – kui USA, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigid lasevad Ukrainal Venemaa vastu kaotada. Sel juhul liidaks Venemaa endaga kümned tuhanded Ukraina sõdurid, saaks enda valdusse Ukraina sõjatehnika ning taastaks mõne aastaga enda armee varud.

Putin on pannud kõik lootused sellele kaardile, et suudab Lääne tahtejõu ära kurnata.

Üks indikaatoreid Putini pikast plaanist on Venemaa riigieelarve. Tänavu plaanis idanaaber sõjamasinale kulutada 10,4 triljonit rubla (98 miljardit eurot), tegi aga poole aasta pealt lisaeelarve, millega kulud kasvasid hinnanguliselt 12,2 triljoni rublani (115 miljardi euroni) ehk ligi seitsme Eesti riigieelarve suuruseks.

Kuu aega tagasi avaldas Kreml juba uue eelarvekava. Selle järgi plaanitakse 2025. aastal tõsta kulusid armeele tänavuseks planeerituga võrreldes veel neljandiku, 13,5 triljoni rublani (129 miljardit eurot). Millele see kulub, avalikkus teada ei saa, sest 85 protsenti sõjakuludest on salastatud. Eelarve sisu on varjatum kui iial varem.

Putini soov on, et armee kasvatamine jätkuks umbes samas tempos ka lähiaastail: 2026. aastal kühveldataks sinna 12,8 triljonit rubla (121 miljardit eurot), 2027. aastal aga 13,1 triljonit (124 miljardit eurot).

Seega, naasmist 2022. aasta eelsele kulude tasemele – 34 kuni 52 miljardi euro juurde – agressorriik ei plaani.

„Venemaa kaitsekulutuste dramaatiline kasv viitab sellele, et Venemaa eeldab sõda, mis kestab üle järgmise aasta,“ ütleb Ekspressile Eesti sõjaväeluure juht kolonel Ants Kiviselg. „Kas see leiab aset jätkuvalt Ukrainas või mõnes muus piirkonnas on omaette küsimus, aga Vene Föderatsioon selleks igal juhul valmistub.“

IV – Kuidas sõda aset leiaks

Alles äsja Eesti kaitseväes kõrgeimaid positsioone hoidnud kindralid Martin Herem, Veiko-Vello Palm ja Jüri Saska ütlevad kui ühest suust, et Balti riikide terviklik annekteerimine pole ohustsenaarium number üks.

MEREVÄE VAADE: On selge, et suure sõja puhkedes jääks NATO peale, ütleb endine Eesti mereväe juhataja kommodoor Jüri Saska. Eraldi küsimus on, mis juhtub siis, kui venelane üritab kohalikumate konfliktidega allianssi õõnestada.

Selle vastu räägib mitu kaalukat tõsiasja. Kui Ukrainas võis Vene ainuvalitseja vääralt oletada, et 2022. aasta veebruari sissetungi järel asub osa rahvast Vene poolele, siis Baltikumis midagi sellist oodata pole. Agressorväed oleks silmitsi korraga miljonite vastupanuvõitlejatega igal pool, kuhu nad saabuvad.

Teine põhjus on sõjalis-tehniline. Venelaste õhutõrjesüsteemid ei ulatuks oma territooriumilt okupatsiooniväe kiiret edasitungi katma. Ilma õhukaitseta oleks need aga magus sihtmärk NATO viienda põlve hävitajatele, mis jõuavad kohale väga kiiresti.

Veenva õhutõrjemulli loomiseks peaks Putini armee toimetama õhutõrjeüksuse kuhugi, kust on võimalik Balti mere õhuruumi katta. Näiteks Gotlandile või Hiiumaale. Samuti peab suutma seda seal pikka aega hoida. Selline operatsioon oleks meeletult keerukas ning selle edukus kaheldav – NATO riigid ümbritsevad peaaegu kogu Läänemerd ja on tehnoloogia poolest Venemaast üle. Venelane võtaks liiga suure ampsu ja riskiks väga suurte kaotustega.

Ukraina on suutnud oma väga piiratud tehnikaga panna mitmed Vene õhuväe baasid löögi alla väga kaugelt nende asukohast. Üks selliseid on Soltsõ, kus Vene pommitajad peatuvad nüüd vaid lühiajaliselt, ent kus satelliidifotodelt paistavad arvatavad Kh-22 ja võimalik, et ka Kh-32 raketid.

Seega peetakse kõige usutavamaks stsenaariumiks katset hõivata väiksem maa-ala, eesmärgiga asuda pantvangistaja kombel Läänele nõudmisi esitama. See külvaks ühiskondades hirmu ja lööks NATO liitlased mitmesse leeri küsimuses, milline sõjaline vastus on proportsionaalne.

Sama mõtet jagab ka Hodges. „Ma ei usu, et Venemaal oleks territoriaalseid ambitsioone väljaspool Baltikumi ja osa Poolat. Nende tegelik eesmärk oleks NATO purustamine: näidata, et allianss ja selle liikmesriigid ei ole tegelikult valmis igale riigile appi tulema. Võiksite ette kujutada hüpoteetilist stsenaariumi, kus Venemaa väed lähevad Leetu, Lätti või Eestisse, hõivavad osa sellest ning siis peatuvad ja küsivad „Kas te tõesti tahate selle pärast tuumasõda alustada?“ Ja kui vastus oleks kellegi poolt eitav, oleks see NATO artikli 5 lõpp,“ arutleb Hodges.

„Ma arvangi, et Vene rünnak oleks piiratud,“ ütleb ka endine kaitseväe juhataja Martin Herem. „Ta tuleb, sigatseb, saavutab mingisuguse väga groteskse pildi ja meid ei okupeerita, ent me hakkame nii hirmsalt Venemaad kartma, et me võtame vastu tema tingimused. Seda on võimalik saavutada sõjalise operatsiooniga.“

POLE ÜLDSE HEA: „Vot eto sovsjem nje harašo,“ pobiseb kindral Herem, kui talle selle loo satelliidipilte näitame. Vahetult pärast Ukraina sõja algust olid mitmete baaside masinapargid järsku tühjad. Pildid aga näitavad, et venelastel on kurjakuulutavalt hea taastamisvõime.

Heremile teeb muret, et sellise operatsiooni sõjaline eelhoiatus on tänapäeval muutunud väga lühikeseks. Näiteks on Venemaa varasemate konfliktide eel varunud aastaid mõnele polügoonile õppuste käigus laskemoona. Ühe järjekordse õppuse käigus võib selle kõik aga välja võtta ja sõtta minna. Ukraina kogemus näitab, et 200 000 meest viidi kohale 18 päevaga. See tähendab, et piiratud ründe ette nägemiseks tuleb osata lugeda tervet märkide kombinatsiooni, millest kõige kõnekamad võivad olla hoopis poliitilised.

Järgnevat venelaste käekirja teavad Eesti kaitseväelased une pealt – see on lämmatamine inimmassi ja tulejõuga. Laine laine järel.

„Nende matemaatika on: „sind on üks, me paneme kolm, pluss tuletoetus. Ja me peaksime sinust jagu saama. Kui ei saa, siis lisame tuletoetust. Ja kui meil varud otsa saavad, siis tuleb teine ešelon ja me tuleme sust ikkagi läbi, sest selleks hetkeks oled raudselt nõrk,““ kirjeldab Herem.

V – Mil moel sõdida Koljatiga?

Kuidas selline agressor käitub ja mil moel teda märksa väiksemate jõududega peatada, on palju aastaid mõelnud endine diviisiülem kindral Veiko-Vello Palm.

Palm ütleb, et Ukrainaga võrreldes on Eesti seis mõneti parem. „Kogu infrastruktuur meie piiride taga kuni Peterburini on venelastele väga ebasoodus. Neil ei ole piisavalt teid, läbilaskevõime ei ole piisavalt hea. Sama kehtib ka raudteede kohta,“ loetleb Palm.

MAASTIK KAITSEB: Võrreldes Ukrainaga on Eesti juba looduslikult oluliselt paremini kaitstud, ütleb kindral Veiko-Vello Palm. Kaugtule eest ei kaitse aga ei Peipsi järv ega kitsad teed.

Kui palju massarmee teedest sõltub, näitas ilmekalt sissetung Ukrainasse. Kui 76. õhudessantdiviis 2021. aasta lõpus Pihkvast Ukraina piirile liigutati, viidi nad esmalt Peterburi, ja alles sealt kaarega teiselt poolt Moskvat Ukraina peale. See oli kiirem kui otsetee ja nii jäädi kõige vähem tsiviilliiklusele jalgu.

Ka maastik ja metsad on meie poolel. Palm üldistab, et sisuliselt on venelastel ainult paar kohta Soome lahe rannikul, kuhu panna püsti radar, mis jälgiks merd Tallinna ja Peterburi vahel. Ei maksa arvata, et Eesti kaitsevägi poleks neid kohti välja raalinud.

Vene sõjataristu meie piiridel on tihe ja kõigele laskemoona kulutada pole mõtet. Kui rääkida päris rünnaku esimesest hetkest, on Eestile kõige ohtlikumad venelaste operatsioonilise sügavuse relvad. Nagu näiteks Iskanderid Luugas. „Nad saaks sisuliselt kohe oma garaažidest hakata Eestit laskma. Nad ei peaks isegi kuhugi välja sõitma ja see hoiatusaeg on väga väike,“ ütleb Palm.

Seetõttu ongi kaugtuli tõusnud Eesti kaitseplaneerijate prioriteetide tippu. Väärtuslikuks sihtmärgiks on kõik objektid, mida Vene armee peab kasutama kogu konflikti vältel – näiteks lennuväljad, muud statsionaarsed positsioonid ja tagalatoetuse alad, kuhu koondatakse laskemoon ja varud.

„Kui operatsioon jääb Leningradi sõjaväeringkonna tasemele või 6. armee tasemele, siis pigem näeme väga piiratud eesmärke ja mõnekümnekilomeetriseid maa-ala hõlmamisi,“ ennustab Palm. „Et teha midagi suuremat, peaksid nad appi tooma eraldi kindralstaabi juhtimispunkti, et koordineerida eri väeliikide omavahelist koostööd. See aga on neile suhteliselt keeruline operatsioon.“

Sellistele eeldustele tuginedes peaks Palmi sõnul kindlasti vältima kaht poliitilist viga.

Esiteks, et venelasega sõditakse ainult seal, kus ta peale tungib, ning igal pool mujal jäetakse vasturünnak sõjalistele sihtmärkidele tegemata. Teiseks – et konflikti eskaleerimise kartuses piirab Lääs end ise ära, kui kaugel Venemaa sügavuses tohib objekte rünnata.

OLGE VALMIS: Kindral Ben Hodges oli enne Euroopa maavägede ülemjuhataja Euroopas. Ukraina õppetundidele mõeldes ütleb ta, et oluline on vastupidavus ja taristu taastamise võimekus.

Kindral Ben Hodges lisab veel ühe tõrvatilga. Kui konflikt peaks algama hübriidoperatsioonidega või nn külma algusega, võib Läänes leiduda otsustajaid, kelle esimene loomulik reaktsioon on lisajõude kiirelt siia mitte tuua. Ikka hirmust Venemaad provotseerida.

Takistuseks võib saada ka taristu: näiteks raudteede erinev rööpmelaius, mis sunnib tänini sõjamasinaid Leedus ühelt rongilt teisele ümber laadima.

„Halvimal juhul te võite oodata kaks või kolm nädalat, enne kui liitlased kuskilt mujalt tulevad,“ ütleb Hodges. „See tähendab, et vastupanuks on teil see, mis olemas on, kaasa arvatud Briti ja Prantsuse väed, mis on juba kohal. NATO õhujõud ilmuksid ilmselt kohe. Seega – te ei ole üksi, aga esimese kahe nädala jooksul ei ilmu pikka kolonni Abramsi tanke.“

Kui kõik see teadmine ja Ukraina kogemus kokku panna, jääb üks võimalus: „Kogu vaenlase sõjaline jõud tuleb minema pühkida esimestel päevadel,“ ütleb kindral Martin Herem.

Sellel heidutusefektil ja vaenlase baaside analüüsil põhineb ka kaitseväe ja kaitseministeeriumi arvutus, et kaitsevägi vajab juurde 1,6 miljardit eurot. Sealhulgas tuleb soetada 300kilomeetrise laskekaugusega ATACMSi rakette.

Vene relvajõudude purustamine Venemaa pinnal pole vaid Eesti teooria

Sel suvel korraldas Leedu koos ameeriklastega sõjasimulatsiooni, kuidas läheks Vene sissetungi esimesed kümme päeva.

Stsenaarium nägi ette koledaimat võimalikku väljavaadet: Hiina tungib Taiwani ja Ühendriikide sõjaline fookus nihkub Ukrainalt ära. Venemaa haarab Ukrainas initsiatiivi ning asub ähvardama Läänt tuumanupuga. NATO lõheneb „põhjaks“ ja „lõunaks“ ning kollektiivkaitse mureneb. Agressor haistab seda ja asub sõjakaotustest täielikult taastunud 6. armee ja 2. tankiarmeega hõivama Baltikumi, neelates esimesena Latgale piirkonna Lätis.

Olukord, mis võib vabalt lahti rulluda juba aastal 2027, sest umbes nii kaua võtaks siinsete Vene armeede taastamine.

Mis saaks edasi, mängisid läbi USA vägede endine ülemjuhataja Euroopas Ben Hodges ja endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja Philip Breedlove.

Tulemus polnud ilus. NATO õhujõud ja kaudtuli jäid hiljaks. Leedukad ja eelpaigutatud liitlased seisid agressori vastu üksi. Läti sõjajõud kukkusid juba kolmandal päeval. Kümnendaks sissetungipäevaks oli pool Leedut okupeeritud.

Tulemusest õpiti ja mängiti sama sissetung muudatusi tehes läbi veel kolm korda. Näiteks avastas Hodges, et kui Leedu kaitsevägi sai juurde 44 Leopard-2 tanki, kolm suurtükipataljoni, 18 HIMARSi laskeseadet ja 24 Apache’i ründekopterit, õnnestus märkimisväärne osa Vene jõude hävitada enne, kui need Leedu territooriumile jõudsid. Kümnendaks päevaks olid Vene relvajõud igas suunas suurte kaotustega tagasi tõrjutud.

Õppuse lõppjäreldus oligi: Leedu on kaitstav ka nende endi kätega, kui ainult kaitseväele selleks piisavad vahendid antakse. Viimased on aga hirmkallid. Edustsenaariumis kasutatud relvastus ja laskemoon maksaks Leedule koos hoolduskuludega 13,8 miljardit eurot.

See pole esimene kord, kui simulatsioon külma dušina mõjub. 2021. aastal mängis samasugust sõjamängu Poola. Avaliku info kohaselt kaotati õppusel venelastele viie päevaga, vaatamata sellele, et Poolal olid kasutada Patrioti õhutõrjesüsteemid, HIMARSi raketiheitjad ja hävitajad F-35.

Kaitsetegevust juhtis toonane kaitseväe juhataja Rajmund Andrzejczak. Tänaseks on Andrzejczakist saanud üks kaugmaalöökide eeskõnelejaid. Alles oktoobri keskel lubas ta, et Putini sissetungi korral Poola sihtmärke ei vali ja raketid tabavad kohe Peterburi.

VI – Kaliningradi probleem

Vene eksklaav Kaliningrad on pindalalt umbes sama väike kui Tartu, Võru, Põlva ja Valga maakonnad kokku, ent sisuliselt tervikuna üks suur sõjaväebaas, mille keskel on poole miljoni elanikuga linn.

Venelased on Kaliningradi enklaavi kuhjanud nii lennuväljad pommituslennukitele, sadamad mereväelaevadele kui ka eriotstarbelisi rajatisi ja üksusi, nagu pikamaaradarid, tuumarelvapunkrid ja elektroonilise sõjapidamise vahendid. Ainuüksi raketi- ja relvaarsenale on seal 25kilomeetrise raadiuse sees kümme. Mõned neist on viimase kümmekonna aasta jooksul märkimisväärselt uuendatud ja laiendatud.

Enim tuntust on Kaliningrad kogunud Vene mereväe Balti laevastiku põhibaasina. Kui Peterburi all Kroonlinnas asub peamiselt hooldus ja remont ning uute peal- ja allveelaevade ehitus, siis Baltiiskis on relvad ja sõjaüksused. Alles hiljuti oli seal 52 sõjalaeva. Kui muidu on Venemaa Ukrainas sõdimiseks 60–70% tehnikast Kaliningradist minema viinud, siis mereväge ja raketivägesid on see mõjutanud vähe.

Endine mereväe ülem kommodoor Jüri Saska ütleb, et Balti laevastikul on Vene armee jaoks sõjas tõenäoliselt kolm peamist kasutust: teha kuhugi maa-ala hõivamiseks dessant, kehtestada õhutõrjevõimeliste laevadega mõnes Läänemere paigas NATO jaoks lennukeelutsoon või toetada Kalibri rakette kandvate laevadega venelaste maismaaoperatsioone.

Dessandi puhul on üksuse keskmes kallis, inimesi ja varustust täis dessantlaev. See vajab mitme teise laeva kaitset ja ka ühe-kahe allveelaeva tuge. Õhutõrjemulli loomisel on tähtsaim aga raketiristleja, näiteks nagu oli Mustal merel ukrainlaste poolt uputatud Moskva. Sarnase võimekusega aluseid on venelastel Kaliningradis alles vähemalt kaks.

ARENEV TUUMALADU: Viimase kümmekonna aastaga on Kaliningradi oblastis Kulikovo küla lähistel asuv tuumarelvade punker läbinud kapitaalse uuenduskuuri. Fotod tehtud (vasakult) aastatel 2015, 2018 ning 2022. aasta märtsis ja augustis.

Saska ütleb, et Ukraina sõda on Vene mereväge siiski nõrgestanud. Näiteks on Balti laevastikus praktiliselt kadunud dessandivõimekus. Suurimaks probleemiks võivad kerkida hoopis Kalibri rakettidega allveelaevad. Temperatuurierinevuste ning soolase ja mageda vee segunemise tõttu on Läänemeri „pime“ ja iseäranis suvel on allveelaevu raske avastada. „Allveelaev oleks tõenäoliselt see relv, mida venelane Läänemerel kasutaks ja mis valmistaks ka meie liitlastele peavalu,“ ütleb Saska.

Poola kaitseministeerium ütles väljaandele VSquare, et Kaliningradis asuvaid relvajõude on Venemaa alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal pidevalt suurendanud. Põhifookus on läinud laevadele, lennukitele ja raketisüsteemidele, mis suudavad kanda tuumalõhkepead.

Balti laevastikus on selleks teenistusse võetud üheksa uut Bujan-M ja Karakurt-klassi raketilaeva. Selle aasta sees lisandub veel kaks. Kõik need on varustatud Kalibr-NK rakettidega, mis suudavad vajadusel kanda ka tuumalõhkepead. Samuti on Venemaal plaanis varustada Balti laevastik uute, Lada-M tüüpi allveelaevadega, millel pardal samad raketid.

LASKEPLATVORMI ARENG: Kaliningradi sisemaal tegutseb 152. kaardiväe raketibrigaad. Viimase kümne aasta jooksul on siia ehitatud tuttuued angaarid tuumavõimekusega rakettidele ja kümme kaasaegset laskeplatvormi. Fotod (vasakult) aastatest 2019 ja 2021.

Nii ongi Kaliningradi puhul tõusnud Lääne suurimaks murekohaks just Venemaa sealne tuumavõimekuse arendamine. Venemaa moderniseeris taktikaliste tuumalõhkepeade hoiutingimused Kaliningradis aastatel 2015–2017. Poola hinnangul on seal võimalik hoida kuni 100 taktikalist tuumalõhkepead, mille laskeulatusse jäävad nii Varssavi kui Berliin. Lisaks on Venemaa asunud hiljuti usinalt ümber kirjutama oma tuumadoktriini – tegevusjuhiseid, mis püsisid muutumatuna terve külma sõja. Poola kaitseministeerium leiab seetõttu, et ka NATO peab oma tuumaheidutust usutavamaks muutma.

Jüri Saska sõnul on kokkuvõttes liitlaste üksused arvuliselt ja kvaliteedilt venelastest Kaliningradis üle. Pole kahtlust, et sõja puhkedes võetaks Kaliningradist lähtuv oht maha esimeste seas. Hoopis hallim ala on aga hübriidoperatsioonid, mis ei tingi veel artikkel 5 rakendumist.

Ekspressi satelliidianalüüs tuvastas Kaliningradis mitmeid paiku, kus Venemaa on Euroopa-suunalist luure-, sabotaaži- või ründetaristut viimastel aastatel innukalt edasi arendanud.

Parusnoje küla Kaliningradis asub Balti laevastiku baasist Baltiiskis napi 15 kilomeetri kaugusel. Sealne 561. eriotstarbeline üksik mereluurepunkt kuulub samuti Balti laevastiku koosseisu.

Satelliidipildid näitavad, et Parusnoje väljaõppebaasi on viimastel aastatel ehitatud uus õppehoone ning renoveeritud helikopterite maandumisplats. Seal asub ka öösiti valgustatud veekogu veealuseks väljaõppeks.

Ehkki viimastel andmetel töötab selles baasis kõigest kuni 120 sõjaväelast, hindavad Poola ja Leedu eksperdid seda mõnes mõttes üheks kõige ohtlikumaks jõuks, mis venelastel Kaliningradis on. Nende põhituumik on välja õpetatud NATO-vastasteks missioonideks Läänemere rannikul ja konkreetselt strateegiliste sihtmärkide vastu Leedus ja Poolas.

„Kui räägime ja valmistume päevaks X, kui Venemaa otsustab NATOt rünnata, siis see diversioonigrupp peab selleks päevaks olema oma töö teinud,“ ütleb meie Leedu partneri LRT üks allikatest.

561. mereluure diversiooniüksuse üks sihtmärke on Klaipėda sadam ja selle infrastruktuur, kuna see on oluline punkt Leedu ja NATO operatsioonide jaoks. Sadama strateegiline asukoht muudab selle NATO varustusahelate ja Läänemere piirkondliku kaitse jaoks asendamatuks.

Meid konsulteerisid allikad, kes on lugenud Vene sabotööride 2015. aastal koostatud väljaõppeplaani. Plaani ühes ülesandes anti neile korraldus 10–12 päeva jooksul Leedu piir märkamatult ületada ning seejärel keskenduda konkreetsele asukohale Läänemere rannikul. Sinna tuli rajada seirepost ja teostada raadioluuret. Nende ülesannete seas oli võtmetähtsusega sadamainfrastruktuuri, näiteks laadimiskraanade, muuli või dokkide mineerimine, mis halvaks NATO võimekuse varustada või paigutada vägesid piirkonnas toimuvateks operatsioonideks.

Kaliningradi eksklaavi keskosas, 25 kilomeetrit Poola piirist asub Tšernjahhovski linn. Seal paikneb 152. raketibrigaad, mis opereerib Iskander-M rakettide ja S-400 õhukaitsesüsteemidega.

Satelliidipiltidelt on näha, kuidas Venemaa alustas sinna mullu 1200meetrise diameetriga alale OTH (over-the-horizon, ehk Maa kumeruse taha nägeva) radari „Konteiner“ ehitamist. Hiiglaslik, 150 antennimastiga radarisüsteem tuvastaks lääne lennukeid ja rakette 3000 kilomeetri kauguselt. Seega võimaldab Kaliningrad ja sinna hiigelradari ehitamine venelastel silma peal hoida tervel Euroopal, põhjendades seda vajadusega saada eelhoiatust.

KALININGRADI KOLETIS: Tšernjahhovskist loetud kilomeetrid lõuna poole on viimastel aastatel rajatud hiiglaslik, ligi kilomeetrise läbimõõduga konteinerradarite süsteem. Kaliningradi Koletiseks nimetatud radar on 3000 kilomeetrise ulatusega ja peab märkama kõike Kaliningradi eksklaavi ohustavat nii Ukrainast kui ka Lääne-Euroopast. Fotod (vasakult) aastatest 2022, 2023 ja 2024.

Leedu ja Poola vahel asub linnulennult pelgalt 65kilomeetrine maismaapiir, nn Suwalki koridor. Seda õhukest maa-ala piirab läänest Kaliningradi oblast, idasse jääb aga Valgevene, mille sõjaväge integreerib Putin üha rohkem ühte sammu käima Vene armeega ning kus diktaator Aljaksandr Lukašenka sõltub pea täielikult Putini armust.

Kaliningrad on Venemaale ühtaegu nii sõjaline tugipunkt võimalikus rünnakus NATO vastu kui ka koorem turjal. Ühest küljest üritaks Venemaa sõja korral Suwalki koridori arvatavasti kiiresti läbi lõigata. See tähendaks, et esiteks ei pääseks NATO sõjaline abi, varustus ja üksused enam Balti riikidesse. Teiseks tagaks see Venemaale Kaliningradi varustamiseks maismaakoridori. Ilma selleta on Kaliningrad Putinile raskesti kaitstav, ehkki seal on sõjaväebaase tihedamalt kui Eestis Circle K bensiinijaamasid.

„Kui Venemaa tõesti [Balti riike] ründaks, võite olla kindlad, et Kaliningrad saab väga-väga valusalt pihta. Kõiki nende juhtimispunkte ja kaugmaarelvastust tabataks koheselt,“ ütleb meile Hodges.

Ent nagu ikka, on ka siin peidus üks korralik „aga“. Hodges räägib sellest, et sõjaliselt on NATO selleks valmis. Ent kui teemaks on Venemaa suveräänse territooriumi ründamine, mis sest et NATO liikmesriigi kaitsmiseks, on selleks vaja ka konsensuslikku poliitilist otsust.

Rohi agressori vastu

NATO OHTUDELE OSUTAJA: Kaitseanalüütik Konrad Muzyka osutab, et oht võib tuleneda suuresti poliitilisest olukorrast - kui miski peaks USA lennukite jõudmist takistama, kukub kogu NATO doktriin kokku.

Konrad Muzyka on Vene ja Valgevene relvajõududele spetsialiseerunud Poola kaitseanalüütik. Ta tajub, et kuhu ka Venemaa läänepiiril praegu ei vaataks, on nende maaväeüksused ja tehnika vähenenud. Neid hoiab rakkes Ukraina visa vastupanu. Iga uus tehasest tulev raud liigutatakse olude sunnil kohe rindele. Kohapeal hoitakse tegevteenistujaid napilt ja parimal juhul tullakse toime hädapärase ajateenijate väljaõppega. Seda ka juhul, kui alles hiljuti on mõneski baasis hoogsalt betooni valatud või edevaid seadmeid püsti pandud.

Näilise vaikuse varjus on aga Muzyka jaoks peidus mitu suurt probleemi. Esiteks on Venemaal tohutu tiibrakettide ja Iskanderide tootmise võimekus. See on suures kontrastis sellega, kui vähe on Balti riikides ja Poolas nende vastu õhukaitset.

Teiseks eeldab NATO kaitsedoktriin, et liitlastel on konflikti korral lennukitega õhuülekaal. „Me hävitame venelaste õhukaitse ega vaja miljonit suurtükimürsku, sest meie lennukid on nii täpsed, et need hävitavad vaenlase maaväe,“ kirjeldab Muzyka. Ta küsib retooriliselt: aga mis saab kaitsedoktriinist siis, kui USA õhuväed on hõivatud mujal, näiteks Hiina-Taiwani relvakonfliktis?

Õhuohu üle mõtiskleb ka erukindral Hodges. Tema sõnul on siia esmajärgus vaja mitte üksnes NASAMSi ja Patrioti süsteeme, vaid lennukeid, õhutõrje võimekusega laevu ja tehnikat, mis suudab Vene elektrooniliste segajate toimealas ikkagi agressori tule kahjutuks teha.

Kõigi selle loo jaoks rääkinud kaitseanalüütikute ja kindralite jutus kumab aga positiivne noot: tegelikult Lääs ju teab, mida agressori tagasilöömiseks teha. Kui me ei maga maha hetke, mil nad üksusi rünnakule koondavad. Kui riikide ja NATO poliitilised liidrid ei löö araks. Kui Hiina ei ründa Taiwani. Kui Ukraina ei hävi, lõhestades selle käigus NATO poliitilise juhtkonna. Ja kui ühiskondadel on konsensus, et kaitsesse tuleb investeerida.

Kuisid oli siin palju, aga Hodges ütleb, et parima stsenaariumi korral on enne Vene agressiooni algust meil kohal kõik vajalikud abiväed USAst, Saksamaalt jne. Herem kinnitab, et meie poisid annavad sel hetkel juba piiril kõigist relvadest tuld.

Tegelikult on meil piisavalt aega, et valmistuda nii, et Kreml saab aru – meie õuele kaklema ei tulda.


Kuula samal teemal ka Ekspressi podcast’i:

1x
1x
  • 0.25
  • 0.5
  • 0.75
  • 1
  • 1.25
  • 1.5
  • 2
00:00

Toimetajad: Urmas Jaagant, Erik Moora, Greete Lehepuu

Kujundus: Hele-Mai Kulleste, Mart Nigola

***

Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka Ekspressi äpp!

***