Oleks nagu kliiniline psühholoog, aga ei ole ka – mida teha liba-psühholoogidega?
(18)Eesti kliinilised psühholoogid on avastanud muret tekitava trendi – aina enam on turule ilmunud tegelasi, kes pakuvad justkui kliinilise psühholoogi teenust, omamata samas vastavat eriharidust.
Selle nädala Ekspressis oleva loo juured ulatuvad septembri algusesse, kui kliiniliste psühholoogide kutseliidu juhatuse liige Karmen Vool ja kolleegid hakkasid märkama, et neid juhtumeid jõudis nende lauale juba pea iga nädal.
„Hiljem tuli välja, et see juhtus lihtsalt olema selline faas, hiljem see rahunes,“ ütles loo autor Anna Teele Orav Ekspressi podcastis. See ei tähenda aga, et probleemi olemas ei oleks. Oma loos kirjeldab ta juhtumeid, kus mõnel puhul ei parandanud tervisekeskused enda pakutava teenuse infot ka kutseliidu märkuse peale, vaid alles siis, kui ajakirjandus asja vastu huvi tundma hakkas.
Sõna „kliiniline“ ei ole siin kontekstis üldse juhuslik. Et asi puust ja punaseks selgeks teha – kui n-ö tavaline psühholoog võib omandatud magistrikraadi põhjal pakkuda psühholoogilist nõustamist inimesele, kes tunneb, et on omadega ummikusse jooksnud, siis kliiniline psühholoog tegeleb juba konkreetselt psüühikahäirete ja patoloogiatega.
Terviseameti kommunikatsioonijuht Imre Kaas selgitas Ekspressi podcastis, et tegu on tõesti teemaga, kus tavaline inimene ei pruugi osata aimatagi, et kui perearst on saatnud ta vaimse tervise ravi saama, võib tema vastas istuda inimene, kellel vastav pädevus sootuks puudub.
Terviseameti praktikas on olemas näiteid nii juhtumitest, kus kliinilise psühholoogi pähe esitatakse tavalist psühholoog-nõustajat kui ka inimesi, kes on lugenud mõned raamatud ja saanud veidi täiendkoolitust.
„Kui räägime laiemalt teenustest, mida turul pakutakse, mille eesmärk on inimese tervist mõjutada, siis need peavad olema ikkagi korralikult reguleeritud,“ ütles Kaas.
Ta lisas, et õiguslikus mõttes on kliiniliste psühholoogide tegevus hetkel ka täiesti piisavalt reguleeritud – seaduse mõttes on nad võrdsustatud tervishoiutöötajatega just selleks, et nende üle saaks teha järelevalvet.
„Nüüd küsimus, et kas peaks tegema järelevalvet ka inimeste üle, kes pakuvad seda teenust ilma vastavat väljaõpet omamata, on juba edasise arutelu küsimus,“ mõtiskles Kaas. „Seda, kas inimene on tervishoiutöötajate registris või ei, on võimalik väga lihtne kontrollida. Ja kui šarlatani tegevuse tagajärjel tekib tervisekahju, siis on võimalik ka karistusõiguslik vastutus. Küsimus ongi, kui kaugele selle järelevalvega minema peaks.“
Kuula lähemalt Eesti Ekspressi podcast’ist.
