Teadusnõunik peab istuma ministri kõrval

Infoküllus on ühiskonna viinud sinna, kus uurimise ja kahtlemise asemel valib aina enam inimesi endale kõlakambri, kus mõne arvamusliidri jutt on nende jaoks puhas kuld. Eriti ohtlik on selline areng poliitikakujundajate seas.

Kõlakamber – olukord, kus ideed, uskumused või arvamused saavad pidevalt kinnitatud ja võimendatud ilma väliste arvamuste või kriitika kaasamiseta. See viib sageli moonutatud või kitsendatud maailmavaate kujunemiseni. Kõlakamber võib tekkida nii virtuaalses kui ka füüsilises sotsiaalses keskkonnas.

Eesti Teadusagentuuri teaduspoliitika valdkonna juhi Liina Eeki sõnul kasvab info hulk eksponentsiaalses tempos: „Kui varem suutis inimene seda hallata ning sai oma arvamuse kujundada, siis tänapäeval ei ole see enam võimalik. Infot on lihtsalt liiga palju. Ei suudeta tuvastada, milline info on tõenduspõhine ja milline näiteks teadlik valeinfo.“

Info üleküllus on probleemiks ka poliitikakujundajatele, kes lisaks peavad otsuseid tegema kitsas ajaraamis ning kellel pole seega lihtsalt aega, et info päritolusse või tähendusse süveneda. Seetõttu tehakse paljud otsused kitsa ringi arvamuste ja arusaamade põhjal, kaasamata tõenduspõhiseid andmestikke ja neil põhinevaid ekspertarvamusi. Ideaalis peaks igale suuremale otsusele eelnema ekspertide panus, et erinevatest mõjudest aru saada.

Andmed versus arvamusliidrid

Tundub, et praeguseks on ühiskonnas kätte jõudnud arvamusliidrite ajastu, kus kuulatakse juhet (poliitilist nõunikku), naabrimeest või kedagi kolmandat, kelle juttu võetakse kriitikavabalt ning kelle väiteid ei kontrollita. Kui see arvamusliider ütleb, et vaktsiinid on halvad, siis nii see tema kuulajate meelest ongi. Erandid ei ole siin ka poliitikud, kel on tavainimesest veel vähem aega ning seega peavad nad olema oma seisukohtade kujundamisel võimalikult efektiivsed.

„Mille arvelt siis kokku hoitakse? Üks variant on allikakriitika. Aja ja vaeva kokkuhoiu mõttes tuginetakse kellegi jutule, kes võib-olla on ekspert, aga ei pruugi olla. Ta võib olla enesekindel inimene, aga tal ei ole tõenduspõhist infot,“ ütleb Liina Eek. Sellest võivad tekkida kallutatud otsused, millel on omakorda kaugeleulatuvad tagajärjed, tekitades riigijuhtimises GIGO-efekti.

GIGO (garbage in, garbage out elik rämps sisse, rämps välja) on informaatikast käibele läinud väljend, mis viitab, et kui institutsioon teeb otsuseid vigase, ebatäpse või valesti tõlgendatud teabe põhjal, on tõenäoline, et ka otsused on ebaõnnestunud.

Arusaam sellest, et halbade lähteandmete põhjal sünnivad halvad otsused, on Eestis ammu olemas. Süsteemselt hakati 2011. aastal astuma samme selleks, et riigi parimate ekspertide teadmised oleks ministeeriumites alati käeulatuses. Eesti Teadusagentuur algatas pilootprojekti teadusnõunike toomiseks valitud ministeeriumitesse. Projekt oli edukas: leiti, et nõunikest on kasu, ja otsustati luua nende võrgustik ning tuua nad kõikidesse ministeeriumitesse. Eek meenutab, et alguses tuli ministeeriumeid meelitada ning nõnda maksis teadusagentuur Euroopa Liidu abiga algusajal nõunikele palka ise.

Aegamisi saabus olukord, kus teadusnõunikud lõimiti orgaaniliselt ministeeriumi tegevustesse ja agentuuri rolliks jäi tegeleda sellega, et nõunike kompetentsi tõsta ning tegevusi koordineerida. Korraldati ühiseid õppereise, arutelusid ja koolitusi. „Huvi on järjest suurenenud ja ministeeriumid näevad nõunikest sündivat kasu ka nüüd, kui nad peavad ise teadusnõunike palgaraha välja käima,“ räägib Eek.

Algne skeptitsism on küll asendunud mõistmisega, et teadusnõunikke on vaja, kuid oluline on siin Eeki sõnul seegi, et nad ei oleks ministeeriumites kolmanda järgu ametnikud, vaid reaalselt oluliste otsuste juures ning lähedal ministrile ja kantslerile. Sel juhul on nende nõul ka reaalne mõju ja tulemus.

Teadusnõunik peaks kuuluma ministeeriumi juhtkonda

Ministeeriumite lõikes on teadusnõunike roll erinev ning väga palju sõltub inimesest endast, kui kõrgele ta sealses hierarhias kerkinud on ja kui palju teda kuulatakse.

„Ideaalis on teadusnõunik osa juhtkonnast, mis tagab selle, et teda kuulatakse ning ta osaleb strateegilises planeerimises. Ta koondab kokku ministeeriumi uuringuvajadused. Tema poole saavad pöörduda ülikoolid, kui neis märgatakse, et mingeid trende või nähtusi oleks tarvis uurida. Kõigeks raha ei jagu, kuid siis tulebki nõunikul prioriteete seada ja see poliitikutele maha müüa,“ selgitab Liina Eek. Sellise korralduse puhul tunneks ja kannaks teadusnõunik tehtavate otsuste eest ka vastutust.

Teadlased nõustavad, poliitikud otsustavad

Tiina Randma-Liiv on TalTechi avaliku halduse professor, kes on eksperdiks Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) ja OECD ühistöös valmiva raporti ettevalmistamisel, mis puudutab just nimelt teadmistepõhise poliitika ja teaduse ristumist ning seda, kuidas poliitikakujundajaid ja teadmiste loojaid võimalikult hästi kokku tuua. Tema sõnul on sellel piirid, kui palju poliitikakujundajad teadlaste nõu kuulata saavad, kuna poliitikakujundajatel on otsuste tegemise aluseks erinevad sisendid: inglise keeles on need n-ö kolm i-d: info, huvid (interests – toim) ja institutsioonid.

Kolme i raamistik aitab mõista, kuidas poliitika kujuneb. Ideed toovad esile probleemid ja võimalikud lahendused, huvirühmad (interests) püüavad mõjutada otsuseid enda kasuks, ja institutsioonid määravad, kuidas need protsessid läbi viiakse.

„Teaduspõhine sisend on osa informatsioonist. Selle kõrval on erinevate gruppide huvid, poliitikute endi huvid, ideoloogilised tõekspidamised ja väärtused. Lisaks veel avalikkuse surve, seadused ja eelarvest tingitud piirangud. Teadus ei saa depolitiseerida demokraatlikku poliitikakujundamist,“ ütleb Randma-Liiv. Teadlase rolliks on eelkõige pakkuda erapooletut oskusteavet, jättes lõplikud valikud poliitikute teha.

Seega ei ole nii, et teadlaste öeldu ongi see, mida peab üheselt ellu viima hakkama, kuid nende sisend on oluline element kogu poliitikakujundamise protsessis. Praegu see tihti nii ei ole. Poliitikud saavad teadlasi kaasates mitte ainult otsuste kvaliteeti tõsta ja seekaudu määramatust vähendada, vaid ka otsuste legitiimsust suurendada.

Sild teadlaste ja poliitikakujundajate vahel

Randma-Liivi sõnul on oluline, et oma ala ekspertidel oleks võimalik osaleda erinevates poliitika tsükli etappides alates probleemide märkamisest ja teemade päevakorda võtmisest. Teadlastel peaks olema võimalus juhtida poliitikakujundajate tähelepanu probleemidele, mis võivad ühiskonda puudutada või lähitulevikus aktuaalseks saada. Paljudes riikides kasutavad poliitikud ja ametnikud teadlasi selleks, et uusi ideid saada.

„Teine võimalus on teadusliku analüüsiga toetada erinevaid lahendusvõimalusi. Et erinevate valikuvariantide taga oleks poliitikutel ka sõltumatu teaduspõhine analüüs,“ selgitab Randma-Liiv. Kolmas võimalus teadlaste kaasamiseks on nende osalemine poliitikate rakendamise seiramisel ja mõjude hindamisel.

„Teadusnõunike ametikohtade loomine on olnud suur samm edasi, aga kõigis ministeeriumites neid praegu ei ole ning nende tööülesanded ja mõju poliitikakujundamisele on väga erinevad. Teadusnõunikke on aga vaja, et moodustuks sild ametnike, poliitikute ning teadlaste vahel.“

Randma-Liiv on nõus, et teadlaste ja poliitikakujundajate ajaskaalad on erinevad. Viimastel on mõnikord vaja kiireid analüüse ja see on mõistetav. Koroonakriis näitas professori sõnul, et teadlased on vajadusel valmis väga operatiivselt reageerima. Teadusnõukoda suutis poliitikutele toona kiiret abi anda. „Saab ka kiirete otsuste tegemisse kaasata targad inimesed ülikoolidest,“ võtab Randma-Liiv kokku. Teadusnõunik peaks olema see, kellel on ülevaade oma valdkonna teadlastest ning kes vajadusel sellised inimesed poliitikute ja ametnikega kokku viib.

Eelnevaga nõustub Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: „Teadusnõunik võiks olla kantsleri apoliitiline nõunik, kelle ülesandeks on leida üles kõige targem inimene Eestis või väljaspool Eestit ning viia kaks osapoolt kokku.“ Ta toob näite Austraaliast: „Seal on föderaalvalitsuse peateadur koos oma bürooga selles rollis, et neilt saab nii parimat infot teadlaste kohta, aga nad haldavad ka suuremaid ministeeriumiteüleseid projekte, kus on teaduse komponent sees.“

Kes nõustab teadusnõunikke?

Soomere tõstatab veel ühe olulise arutluse koha – kellelt küsivad teadusnõunikud nõu? Kus on see kompetentsikeskus, kes teab näiteks, kus on meie enda teaduse piirid? Tegelikult peaks teatud küsimustele vastuseid otsima väljast. „Minu nägemus on, et see võiks olla Teaduste Akadeemia,“ ütleb asutuse president. „Ülikoolid ütlevad vahel, et muidugi on neil parim teadmine, aga ei pruugi olla. Saksamaa riigi peateadur on sealse teaduste akadeemia president. Nemad ei anna seal ka nõu, vaid ütlevad, kust parima teadmise saada võib,“ rõhutab Soomere.

Riigi arengu jaoks on ülioluline, et poliitikute otsused põhineksid teadmistel ja andmetel. Teadusnõunikud saavad olla sillaks teadlaste ja poliitikakujundajate vahel, aidates orienteeruda info ülekülluses ning tuua ministeeriumitesse parimat ekspertteadmist.

Artiklit on kaasrahastanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond „RITA+„ vahenditest.