Kuidas oma aju üle kavaldada ja ennast pärast lahkuminekut koguda, hävitamata ennast ja teisi

Lähedase sideme teke on mõnevõrra sarnane sõltuvuse tekkega.

Lahkuminekud on valusad. Ajukeemiat ei huvita, kas kaaslane pettis, teie pikaajalised eesmärgid ei klappinud või olite koos lihtsalt... õnnetud. Ükskõik kui õige otsusega tegu – ikka tekib tunne, nagu oleks tükk küljest rebitud, tulevik lootusetu ja võimatu nii ilusate silmade, hea söögitegemisoskuse või suure lugemusega inimest leida kui tema.

Või vastupidi, reetmise tagajärjel tekib kõikehõlmav viha, mis halvemal juhul tipneb mõtlematute sõnade ja tegudega. Tundub ebamõistlik energiakulu, milleks seda vaja on? Miks aju otsustab, et suhete katkemisel on vaja kannatada, nagu oleks nende parandamine elu küsimus?