Kahe Eesti kunstniku näitused Kumus on sarnased ja samas erinevad. Mõlemad loovad installatiivse ruumi, kus vaataja on täielikult keskkonna mõju all, ei näpi – loodetavasti – nutitelefoni, mõtleb huvitavaid mõtteid ja väljub sealt valgustununa. Mõlemad kunstnikud on mässajad, sest käivad oma teed ega ole kunagi liiga palju hoolinud parasjagu kehtivatest trendidest, olles samas võib-olla just nüüd kas meelega või kogemata jõudnud ühiskonnaga sünkrooni.