TUGEV SOOVITUS | Aasta võimsaim kunstisündmus: Lüüs ja Zolotko. Sünnist surmani, sama katuse all

Urmas Lüüsi ja Jevgeni Zolotko näitused teevad mõlemad ringkäigu sünnist surmani. Kumus käis Peeter Kormašov.

Masturbeeriv tool, mehe seksuaalakt kahe naisega, kellest ühe õlal istub lapsuke, känkraks sulanud Jeesuste pead, õõva tekitavad kangale prinditud fotod laipadest ja jälle toolid, seekord üles poodud – sellised on Urmas Lüüsi Kumu näituse „Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid“ rajumad palad. Ruum täis hauakive, millelt on nimed maha täksitud, allee büstidest, mis seisavad genitaalidega kaunistatud postamentidel ja mille juures on tutvumiskuulutused, metallijäägid sepakunstiks muutnud saal, kus autoromula saab religioossed mõõtmed – Jevgeni Zolotko „Aadama saladus“ on sarnaselt Lüüsi näitusega suurejooneline keskkond.

Kahe Eesti kunstniku näitused Kumus on sarnased ja samas erinevad. Mõlemad loovad installatiivse ruumi, kus vaataja on täielikult keskkonna mõju all, ei näpi – loodetavasti – nutitelefoni, mõtleb huvitavaid mõtteid ja väljub sealt valgustununa. Mõlemad kunstnikud on mässajad, sest käivad oma teed ega ole kunagi liiga palju hoolinud parasjagu kehtivatest trendidest, olles samas võib-olla just nüüd kas meelega või kogemata jõudnud ühiskonnaga sünkrooni.