Berk Vaheri järelehüüe legend Quincy Jonesile: „See kõik oli üks inimene“
Quincy Jones (14.III 1933 – 3.XI 2024) in memoriam.
Pühapäev, 3. november. Ilm väljas halab lahinal, et november on. Õhtuseks kaamoseraviks mis muud kui „Big Band Bossa Nova“, Quincy Jones, album aastast 1962. Kui muu ei aita, siis see ikka.
Aga plaat hakkas hüppama. Järgmisel hommikul lugesin, et Quincy Jones on lahkunud. Mis siin kurvastada, aastaid üle 90 ja muusika ju jääb. Ometi oli tunne, nagu lähedane läinuks.
Juba ilmunud järelehõiked kubisevad nimedest, kellega ta koostööd tegi (mis koostööd – kellest ta nime tegi!). Ja ta kogutud auhindadest. 2018. aastal ajakirjale GQ antud ja viraalseks läinud pihtimuses nimetas ta ise end „Geto-Gumpiks“, aga tema jooksu vahefinišeid oli rohkem ja uhkemaltki kui Forrest Gumpil – Elvis Presley algusest Miles Davise lõpuni, Ray Charles ja Frank Sinatra... Ent ka Pierre Boulez ja Josephine Baker (ka Quincyl oli Pariisi-periood!). Ja protofeminist Lesley Gore, kes talle kui produtsendile esimese USA esikohahiti tõi. „It’s My Party“, „You Don’t Own Me“ – ka seal on tema. Ja siis muidugi Michael Jackson, kes just Quincy Jonesi kõlakülluses gigastaariks puhkes. Ka valgenes, rokistus, sõna otseses mõttes desintegreerus. Aga seda 20. sajandi üht pompoossemat metamorfoosi helindas 1950ndail debüteerinud jatsuvanake – kujutage pilti!
Ent lähedusetaju ei tule ju mastaabist ega massimenust. Igale melomaanile on tuttav see tunne, et sadade-tuhandete kuulatud lugude seast mõned saavad mitte „ainult“ lemmiklauludeks, mille sõnad ja meloodia pähe jäävad, vaid osaks oma kõlamaailmast, heliruumiks, kuhu on hea tagasi sattuda. (Või ise minna, kui plaadid või failid või lingid olemas – aga tubli poole mu senisest elust polnud see olemasolu üldse nii enesestmõistetav.)
Ja küllap igale melomaanile on tuttav see äkiline või tasapisi kuumalainena teadvusse kanduv avastus, et hulk selle „oma“ ruumi eri punktidest kannab sama inimese puudutust.
Tollesama „Big Band Bossa Nova“ lood kõlasid raadios mu poisieas, pagu pakkuvate vikerviisidena. Kummastav nüüd mõelda, et toda tuntuimat – „Soul Bossa Novat“ – kuulsin hiljuti kooliorkestri esituses, kus mu tütar mängib.
Aga siis veidi hiljem olid Michael Jacksoni „P. Y. T. (Pretty Young Thing)“ või Jonesi enda ja Patti Austini „Something Special“ või Austini ja James Ingrami „Baby, Come To Me“ – mitte lihtsalt Lääne pop, mis teismelisele ikka põnev, vaid midagi sulnist, luksuslikku, ülendavat (ma pole kunagi olnud punkar ega rokirebel, ikka on selline ilus-ilus muusika kõige enam kõnetanud). Mul ei olnud neid riiulis käepärast – need olid lood, mida raadiost ootasin ja millega oli rõõm taas kohtuda. Õnneks küllalt sageli.
Teadmine ühesama inimese puudutusest neis tuli veidi hiljem. Ning et sama puudutus läbib Donna Summeri kaverit Jon & Vangelise „State of Independence’ist“, mida Brian Eno on nimetanud oma lemmiklooks ja ka üldse 20. sajandi suurimaks kunstiteoseks. Või Brothers Johnsoni kõrgaega, mida avastasin juba alles selle sajandi alguses, kui kõik nood soulfunkdisko-plaadid ühtäkki käeulatusse jõudsid. Ja siis (tagasi)jõudmine Quincy Jonesi džässi ja fusion’ini („Walking In Space“ kas või). Või taas vikerviisideni („Velas“ Toots Thielemansi suupilliga).
See kõik – ja hulgi veel – oli üks inimene. Antaks igale suurele andele sellist avarust! Luua, õnnestuda, veel luua – ruumi enesele ja teistele annetele.
