„Mina ei tea sellest midagi,“ kurdab spordihalli administraator. „Ma pidanuks teadma, sest mina panen tuled põlema!“

Rannula muigab, et neil on ka endal kohati segane, millal nad võivad korvpallisaali minna, millal mitte, sest Eesti tugevaimal korvpalliklubil oma saali pole. Vahel juhtub ka nii, et kodumängu Tallinnas pidada ei saagi – kõik sobivad mängupaigad on juba broneeritud!

Õnneks pakub fotograaf, et teeme pildid pimedas saalis, ongi kunstipärasem. Ja administraator leebub.

Kui tavaliselt eelistavad sporditreenerid teatavatele küsimustele anda keerutavaid, ei-midagi-ütlevaid vastuseid, siis Rannule ütleb muuseas otse välja: Itaalia esiliiga pole koht, kuhu Eesti noored talendikad korvpallurid, kes jõudnud juba meestekoondisesse, siirduma peaks. Ning räägib muuseas ka, et doominoklotside veidi teistsuguse langemise korral võinuks temast saada hoopis Tartu meeskonna peatreener.