Restoraniäri pahupool: maksmata jäänud palgad ja hirm oma murest rääkida
(16)Mõni haisev ja raskelt valmiv lugu paneb ajakirjaniku mõtlema, et ehk on parem asi sinnapaika jätta. Tahtmist loost siiski läbi närida annavad allikad, kelle sõna muidu avalikkuses ei kuuleks.
„Mõni lugu jääb painama. Tundsin, et kui on nii palju rahulolematuid inimesi, siis ei saa mitte reageerida,“ räägib Eesti Ekspressi ajakirjanik Peeter Kormašov oma viimatisest loost Ekspressi podcast’is.
See lugu räägib restoraniärimeestest Sten-Erik Jantsonist ja Jaak Mornast ning 14 vaidlusest, mis neil oma endiste alluvatega töövaidluskomisjonis pooleli oli. Töötajate peamine mure on maksmata palgad. Aga murede pundar oli suuremgi.
Peeter teab omast käest, et restoraniäri on hull ja see toob kokku ka omamoodi hullud inimesed: „Tööpäevad on pikad, kasumi teenimiseni läheb väga palju aega – kui seda üldse tuleb. Räägin enda kogemusest, sest olen aastaid kokana töötanud. Seetõttu polnud loo detailid mulle isiklikult üllatus.“
Ta on kogenud sedagi, et töötasu viibib, tasud tarnijatele viibivad. Enamasti laheneb olukord suheldes ja selgitades.
Selle loo valmimiseks olid artiklis trükituna nõus oma kogemusi jagama neli töötajat, kuid suhtlust oli rohkematega. Kaks Peetri allikat palusid end üsna viimasel hetkel loost välja võtta ega olnud nõus isegi varjunime all arvamust avaldama.
„On väga suur julgustükk üldse avalikult rääkida sellistest asjadest. Ja võib olla viitas see, et neil inimestel oli tunne, et midagi muud ei jää üle. Mul on väga hea meel, et seal loos räägib üks ukrainlane. Tema lugu oli minu jaoks kuidagi eriti kurb, sest ta on sõjapõgenik. Ma olen varem kuulnud sellest, et Eestis ja ka teistes riikides on sõjapõgenikel probleeme palga kätte saamisega. Nad ei tea ka oma õigusi seda nõuda.“
Peeter peab oluliseks, et mitu kuud valminud artikkel kõige kiuste viimaks ilmus: „Nagu Tiit Hennoste on viidanud, on meil väga tööandja keskne narratiiv meedias. Meil ei ole väga tugevaid ametiühinguid ja seetõttu tuleks neist muredest rohkem rääkida ajakirjanduses. Et töötajate hääl rohkem kõlaks.“