„RÖÖPRÄHKLEJAD“ | Jüri Nael: vahel tuleb testida enda piire ja proovida ka seda, mida muidu ei teeks
(6)Särava rahvusvahelise karjääriga lavakunstikooli professor Jüri Nael (49) on multitalent ja heas mõttes haridusesõltlane.
Nael on suur hariduse fanatt, talle meeldib olla keskkonnas, kus kõik töötavad ühise eesmärgi nimel. „Näiteks TalTechis, kui ma personalijuhtimist tegin, siis meil olid väga ägedad kursakaaslased, kellega tegime kõike – see oli nii lahe!“
Samas on Nael rahu teinud, et kõike ta õppida ei jõua. „Mul on Londonis pooleli kaks kraadi, aga kui minust ei saa selles elus nõelraviarsti, las see siis jääb. Äkki kunagi tulevikus või järgmistes eludes nopin selle jälle üles.“
Erinevate asjade õppimine rebib mugavustsoonist välja. Näiteks käis Nael Hiinas Shaolini templis kung-fu’d õppimas. „Ma ei ole kunagi olnud kakleja tüüp, olen pigem ise peksa saanud,“ muigab ta. Kung-fu treening pani Naela aga ümber mõtestama oma arusaama füüsilisest kohalolust laval.
Rööprähklejast õppejõud
Shaolini templis veedetud kolm kuud õpetasid Naelale, et tõeline jõud ei tule mitte vägivallast, vaid teadlikust kohalolust ja liigutuste sisemisest energiast. Ta kirjeldab hetke, kui filmis oma liigutusi ja märkas, et tema enda väljendusviis jäi pelgalt koreograafiaks – pehmeks ja lavastatud liikumiseks, mis ei kandnud endas füüsilist energiat. „Kaks kaaslast kõrval tegid seal tõsist võitluskunsti, aga mina olin nagu tantsutunnis.“
Igapäevaselt kureerib Nael rahvusvahelise kaasaegsete etenduskunstide magistriõpet ehk CPPM-i. „Inimesed, kellega kohtun rahvusvahelistel konverentsidel, ei suuda siiani uskuda, et meil Eestis on võimalik tuua siia maailma tipptegijaid ja pakkuda nii unikaalset programmi,“ räägib ta.
Tudengeid magistriõppesse pole Naelal vaja eraldi otsida – nad tulevad ise. Siiski sel korral tehti katsete tarbeks lausa ümbermaailmareis. Õppekava on Naela sõnul kui hariduslik utoopia, mida teistes riikides oleks keeruline või isegi võimatu saavutada. „Inimesed, isegi kui nad loevad, ei usu, et see on päris.“
Piirideta möll identiteedikabarees
Lavakunstikooli kontekstis on üks Naela uuenduslik projekt just „identiteedikabaree“ – etendus, kus noored saavad end süvitsi väljendada, puudub tsensuur ja valitseb vabadus. Naela sõnul on see piiritu mänguväli, kus noored näitlejad võtavad ette sügavalt isikliku teekonna oma hirmude ja identiteedi piiride avastamiseks.
Noored saavad astuda lavale oma tõelise, piiranguteta loomusega ja väljendada ka neid kihte, mida nad argielus varjama on õppinud. Skaalad, mida tudengid kompavad, ulatuvad mehelikkusest ja naiselikkusest kuni vanuse, ilu ja koleduseni. Üks tudeng mängib võib-olla naiivset 18aastast, teine jällegi küpset 70aastast.
„Sel aastal oleme stsenaristina kaasanud ka Paavo Piigi. Ta ütles ilusti, et miks me kulutame nii palju kaitsele, oma iseseisvusele ja eurooplaseks olemisele – võib-olla just seepärast, et saaksime teha midagi sellist nagu identiteedikabaree. See on ühiskonna lakmuspaber, näitab, et ühiskond on vaba ja progresseeruv, andes ruumi erinevatele häältele ja vaadetele,“ kirjeldab Nael.
Kompromissitult toetav publik
Naela sõnul pole Eesti inimene sugugi nii konservatiivne, kui võiks arvata. „Ma ei ole jõudnud veel vaadata selle hooaja näosaadet väga palju, aga olen sotsiaalmeediast klippe näinud ja no neid kontsades mehi tuleb sealt nagu Vändrast saelaudu.“
Naelale on öeldud, et Eesti teatris toimub küll palju, aga rõõmu on vähe – kõik on kurb ja masendav. Identiteedikabaree publik aga saab argipäevast lahti lasta, naerda, olla hetkeks kellegi teise kingades ja unustada kõik muu. Oma kasu saavad ka tudengid – ennast välja elada vabalt valitud maski taga.
Ambitsioonid on Naelal kõrged, identiteedikabaree võiks olla lausa tema pedagoogiline bränd, mida ta loodab veel kaugematessegi maailma nurkadesse viia. Ka sinna, kus võib-olla drag show’d sellisel kujul veel praegu niivõrd levinud pole või on lausa keelatud.
Podcast’ist leiad veel vastused neile küsimustele:
Millist mõju avaldas Londonis õppimine Naela loomingulisele arengule ja teatriarmastusele?
Kuidas toob EMTA teatrilaborisse ülemaailmseid staare?
Kuidas aitas Shaolini kloostris omandatud füüsiline treening Naelal laval ja õpetamisel süveneda?
Kuidas on Hiina meditsiin toetanud Naela isiklikku teekonda?
Miks räägib Nael oma tööst õppejõuna kui laborandi tööst eksperimente tehes?
Mis on Naela peamised filosoofilised põhimõtted, mida ta tudengitele edasi annab, ja kuidas loob ta vaba õhustiku?
„Rööprähklejad“ on Eesti Ekspressi podcast, kus käivad külas tuntud inimesed, kellega saatejuhid räägivad rööprähklemisest, keerulistest hetkedest ja pöördepunktidest elus. Kahe hooaja jooksul on teiste seas mikrofoni ette kutsutud Kaja Kallas, Anu Saagim, Markus Villig, Andrei Zevakin, Brigitte Susanne Hunt, Karl-Erik Taukar, Mihkel Raud, Kristjan Ilves, Anna Hints jt.
Saadet veavad Rauno Ruus ja Annabel Piirma.
Podcast on kuulatav Delfi Taskus, Spotifys ja Apple Podcastis.
