ARVUSTUS | Skandaalne PÖFFi film „Kurdid armastajad“ – pole kurte ega armastust, kuid ohtralt hälbelist seksi

Vene režissööri Boris Gutsi uus linateos tõestab järjekordselt, et sõja ajal kaob inimestel võime märgata pooltoone, arvab Andrei Hvostov.

Sõjafilmidega on tihtilugu pahandus. Sõjas on teatavasti vähemalt kaks vaenupoolt, kes näevad ja hindavad sündmusi diametraalses vastandlikkuses. Mul tuleb sõjafilmide erinevast tõlgendamisest rääkides ikka meelde 1977. aastal valminud Briti-Saksa koostööfilm „Raudrist“ („Cross of Iron“), mida omaaegses Nõukogude Liidus viljeldud propaganda materdas ennastunustava raevuga. Võis jääda mulje, et režissöör Sam Peckinpahi sõjadraama peategelane veebel Steiner ongi seesama kurikuulus Lääne-Saksa revanšist, kes ei kahetse mitte midagi ning on valmis kõiki kunagisi sõjakuritegusid kordama. NSV Liidus – olgu rõhutatud – polnud keegi seda sõjadraamat näinud, aga parafraseerides ühe kirjandusteose kohta öeldut, siis: ma pole seda näinud, aga mõistan sellegipoolest hukka.

Kui paarikümneaastase hilinemisega sain lõpuks eelkirjeldatud sõjadraama ära vaadatud, rabas mind ennekõike linateose patsifistlik suunatus. Kõik, no tõesti kõik, oli täpselt vastupidine sellele, mida Nõukogude Liidus oli väidetud. „Raudrist“ näitas sõda kõige jõledamast küljest, kusjuures Punaarmee sõdureid kujutati seal täieliku respektiga. Põhiliseks draamaks oli vastasseis saksa lihtsõdurite ning nende siniverelise ülema hauptman Stransky vahel. Tagantjärele saan muidugi aru Nõukogude propaganda raevu põhjusest – filmis kujutati saksa sõdureid elavate inimestena, kes kannatavad, kõhklevad, tunnevad hirmu ning... kõigest hoolimata sõdivad edasi. Võib-olla oli Nõukogude propaganda raevu põhjuseks ka see, et „Raudrist“ laenas lõpukaadrites midagi Sergei Bondartšuki suurteosest „Sõda ja rahu“, linastunud 1968. aastal. Mis oli muidugi täielik pühaduseteotamine.