Kui paarikümneaastase hilinemisega sain lõpuks eelkirjeldatud sõjadraama ära vaadatud, rabas mind ennekõike linateose patsifistlik suunatus. Kõik, no tõesti kõik, oli täpselt vastupidine sellele, mida Nõukogude Liidus oli väidetud. „Raudrist“ näitas sõda kõige jõledamast küljest, kusjuures Punaarmee sõdureid kujutati seal täieliku respektiga. Põhiliseks draamaks oli vastasseis saksa lihtsõdurite ning nende siniverelise ülema hauptman Stransky vahel. Tagantjärele saan muidugi aru Nõukogude propaganda raevu põhjusest – filmis kujutati saksa sõdureid elavate inimestena, kes kannatavad, kõhklevad, tunnevad hirmu ning... kõigest hoolimata sõdivad edasi. Võib-olla oli Nõukogude propaganda raevu põhjuseks ka see, et „Raudrist“ laenas lõpukaadrites midagi Sergei Bondartšuki suurteosest „Sõda ja rahu“, linastunud 1968. aastal. Mis oli muidugi täielik pühaduseteotamine.