ARVUSTUS | Hugh Grant koob võrku, millest kahel noorel naisel on keeruline välja keerutada

„Ketser“ suudab põhjendada, miks on vägivalla välja elamiseks taas kord valitud noored naised, leiab Maarja Hindoalla.

Filmitegijate tandem Scott Beck ja Bryan Woods on peamiselt tuntud sõnavaese triloogia „Kena vaikne kohake“ stsenaristidena, lavastanud on nad näiteks mullu linastunud kehvakese juuraajastu ulmefilmi „65“. Duo kirjutatud ja lavastatud „Ketser“, mis esilinastus möödunud nädalal PÖFFi raames ning jätkab kohe kinolevis, tõestab tekstitiheda esimese poolega Becki ja Woodsi tugevust just stsenaristika vallas.

Hugh Granti suurepäraselt kehastatud, alul muheda ja sümpaatsena näiva härra Reedi ukse taha saabuvad noored mormooni misjonärid õde Paxton (Chloe East) ja õde Barnes (Sophie Thatcher). Neiud ei jõua oma usu tutvustamisega kuigi kaugele, kui vanahärra hakkab neile esitama järjest nilbemaid küsimusi ja pretensioonikamaid teooriaid, millest usuõed aina enam kimbatusse satuvad. Humoorikalt küüniline teoloogialoeng, milles Reed kõrvutab religiooni iteratsioonilist arengut popkultuuriga, edeneb kiiresti religiooni ja patriarhaadi sõlmpunktide eritlemiseks manipuleerimise ja represseerimise vahenditena.